Sirje Ani kollektsioon on pühendatud tema vanaemale ja merele. Mitte, et Ani või ta vanema kumbki oleks mere äärest pärit või seal elaks, aga just igatsusest ja austusest nende mõlema vastu.

Ani valis inspiratsiooni sihtkohaks Ruhnu saare, sest see asub rannikust kõige kaugemal ja pikk meresõit andis kõige tublima annuse mereõhku. Teda vaimustasid vanad Ruhnu kirimustrid ja keerulised vikkelkoes motiivid, mida traditsiooniliselt on Ruhnus peamiselt pidulike kinnaste ja sukkade peale imepeenikeste varrastega kootud.

Kogu kollektsioon on valminud puhta käsitööna. Kasutatud on lambavilla ja mohääri, mille tulemuseks on soojad, delikaatsed ja kerged kudumid, mida sobib ka suvel kanda.

Katre Arula on aastaid teinud mööblitööstuse ülejääkidest käe-, õla- ja seljakotte. Kangajääkidest eraldi on Arula kõrvale kogunud villa- ja vilditükke.

Viltimise protsessi teades – eriti hinnaline materjal. Nii hinnaline, et Katre Arula ei ole nendest valmistatud esemeid müüki pannud, vaid valmistas eksklusiivselt OmaMoe jaoks kollektsiooni.

Kui tõmmata paralleel metallide ja kangakiudude vahel ning mängida sõnadega, siis Arula jaoks on siid kuld ning villane hõbe. Peale taaskasutuse on Arulat inspireerinud Eesti rahvarõiva mustrid, lõiked, tehnikad ja ehtimine. Äratuntavalt joonistub välja rahvariide seeliku triibu motiiv.

Kahe disaineri ühistööna sündinud kollektsioon “Linna moodi” ammutab ainest rõivamoest, mis hakkas siinmail jõulisemalt ühtlustama talurahva ja Euroopaliku linnarahva moodi. Täpsemalt kaapotkleitide traditsioonist – tavaliselt villasest ruudulisest kangast kleidid ja kostüümid, millel olid pikad varrukad, liibuv pihaosa ning kroogete ja voltidega kahar seelikuosa.

Grete Küppari kostüüme ehivad Maarja Palu ehtsad hõbeehted, mis imiteerivad kangast esemeid ja kangakiude. Palu on nimme jätnud kettidest “räti” sisse augud, et suunata tähelepanu rõivakunsti tarbimiskultuurile – veel hiljaaegu ei kaotanud riideese oma väärtust. Materjal oli hinnaline, kulumisel rõivaid parandati ja pärandati edasi.

Kristina Libe kollektsioon on pühendatud tema vanaonu Paulile ja vanaema Amaliele. Kaks äärmiselt praktilise loomuga inimest, kelle elustiili võiks tänapäevaste sõnadega kirjeldada kui zero waste ja minimalism.

Kollektsiooni peamiseks pidepunktiks on vanaonu pükste lõige, mis on ennast juba sajandi tõestanud. “Amalie Paul” on sümbioos etnograafilistest ja 20. sajandi alguse töölisklassi rõivastest. Materjalidena on Libe kokku kogunud naturaalsete tekstiilide ülejääke ühest tegevuse lõpetanud kangapoest Itaalias.

Libe ütleb, et need rõivad on mõeldud mugavust armastavale naisele, kes lihtsalt ei ole nii rikas, et kogu aeg odavaid ja kehva kvaliteediga riideid osta.

Anu Sirkase masinkudumite kollektsiooni aines tuleb tema ema mesila mustritest ning ideest lihtsast ja õnnelikust elust – meekärjed oma korrapäras, meemaitse ja -lõhn, sirged aiateed oranžide saialille peenarde vahel ning lillad viinamarjakobarad kasvuhoones. 

Need sensatsioonid avalduvad sünesteetiliselt tema kudumite abstraktsetest mustrites ning ekspressiivsetes värvides. Anu Sirkase jaoks on mesilastel ja inimestel palju ühist – nad sumisevad aias rõõmsalt, kui päike paistab ning poevad peitu, kui sajab. Kui nendele miski ei meeldi, pakivad nad kohvrid ja lendavad minema. 

Vilve Undi & Ulvi Kangru kollektsioon “Teelised …”  sai tõuke Peet Areni maali “Kirikuteel” naiste rõivaste uudsest värvikombinatsioonist ja Kristjan Raua graafiliste joonistuste “Tähtede all” kollakaspruunist koloriidist. 

Kollektsioon on täis detaile ja külluslikke mustreid ning erinevaid kihte, mis ometi maalähedaselt ühte sulavad ja jätavad rustikaalse, kuid minimalistlikult puhta tulemuse. 

Vilve Undi rõivaid täiendavad ideaalselt Ulvi Kangru tanud, mille peamine inspiratsioon pärineb Ruhnust. Kollektsioon “Teelised …” uurib ilusaks olemise kunsti läbi aja ning ilmestab rahvarõiva ja euroopaliku kostüümiajaloo segunemist.

Üllatav lisand pika aja jooksul välja kujunenud kollektsiooni on Undi ja Kangru sõnutsi kergelt slaavilik bojaaritari riietust meenutav kostüüm. 

Annika Vaalma kollektsioon “57° 49′ N, 27° 27′ E” ehk paik Obinitsas on enim ainest ammutanud setude rõiva- ja muinasjutu pärandist. 

Peenvillaseid mantleid, millel siidist sisemus ehivad kuldtikandid ja täiendavad hõbelitrid ning Swarovski kristallid, ilmestavad Vaalma sõnutsi hästi setude bravuuri ja interpreteerivad suursugust ehtimise traditsiooni. 

Lisaks setudele on Annika Vaalma kartograafilise kollektsiooni taga vaimustus proto-uurali maailmanägemise viisist. Vaalma arvates on kaasaegse moe vabadus suurepärane – saab mängida erinevate elementidega ning tuua väikese piirakonna eripärad suurele moelavale.