Läbi nelja korruse kulgeva butiikhotelli tubade värvigamma muutub vastavalt sellele, kuidas taevale lähemale tõustakse. Kui alumistel korrustel on pigem õrnadest lillepeenardest inspiratsiooni saanud värvilahendus, siis neljas korrus on kevadtaeva helesinine. Õhk lõhnab kallilt ning kõik mööbliesemed ja valgustid tulevad disainiajakirjadest tuttavad ette.

Butiikhotelli fuajee on miniatuurne, pigem meenutab sissepääs luksuslikku korterelamusse kui hotelli. Ja suuremad toad ongi pigem korteri kui hotellitoa mõõtu.

Enamuses tubades mahub vannitubadesse dušile lisaks ka vann, kus õhtuti kuumas vees logeledes saab tuledes vanalinna imetleda. Väikesel hotellil ei ole küll oma spaad, ent seda korvab koostöö naabruses asuvate hotelli- ja päevaspaadega.

Kuna maja alumistel korrustel töötav restoran hommikusöögi ajal klientidele veel avatud ei ole, saavad külalised hommikueine a la carte menüüst endale tuppa tellida. Pisut keeruline võib olla õhtul ette ennustada, kui näljane sa hommikuks täpselt oled, ent otse pannilt tuleva muna ja peekoni ning värske salati kooslus on võrratult maitsvam kui buffeelaual tunnikese oodanud toidu oma.

Hommikueine saabub hõbedase kupli alla sekundi pealt õigel ajal koos pisikese lahtikäiva lauaga kandiku all. Nii et jääb üle vaid maast laeni ulatuvate akende eest kardinad tõmmata ja nautida vaadet kirikule, ärkavale vanalinnale ning hommikueinet. Ei pea vist lisama, et suvel on võimalus need aknad ka avada ja värsket õhku nautida.

Kohvi, tõsi küll, peab toas leiduva masina abiga ise tegema – mis tõesti nüüd raske ülesanne ei ole. Loomulikult on ka olemas kõik tee valmistamiseks vajalik ning snäkke ja jooke täis minibaar.

Kui Peetri kirik on Balti riikide üks vanemaid ja hinnalisemaid keskaja monumentaalarhitektuuri ehitisi (kuuludes isegi UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja), siis kiriku järgi nime saanud restoran St. Petrus hotelli esimesel kahel korrusel on üks värskema kontseptsiooni ja värskemate maitsetega kohti terves linnas. Hotelli ja restorani omanik Karina Leladze on üks nendest inimestest, kes on kogu elu oma kohvikust unistanud ja selle unistuse täitmise nimel lõpuks finantssektori tööst loobunud.

Peakokk Maksims Cekots on kogu täiskasvanuelu olnud kokk, ka Michelini tärniga pärjatud restoranides. Nüüd on ta ringiga tagasi koju jõudnud, et teha kodumaa hernestest, kirssidest, kaladest, ulukitest roogi, milles kõik vanad head maitsed alati ära tunneksid, ent mis oleksid ikkagi midagi täiesti uut. Menüüd koostades hooajast lähtumises ei ole midagi uut. Cekots peabki Riiat linnaks, kus saab proovida kõike uut, sest inimesed ei umbusalda uut.

Uusi butiikhotelle ei peaks – vähemalt Riias – ka eestlased umbusaldama.