Tellijad teavad rohkem. Liitu tuhandete teiste lugejatega alates 1 eurost kuus. Vali sobiv tellimus siit.
Tallinna Inkubaatori moekoerad Lordi ja Lotta rõhutavad, et tähtis on jääda iseendaks, mitte paista välja nagu puudel või mops
Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Mood jätkab Eesti moe- ja ilumaastiku kõige olulisemate moekoerte tutvustamist. Seekord kirjutas enda lemmikutest, Shetlandi lambakoertest – 11,5 aastasest Lordist ja kolmeaastasest Lottast – Tallinna Loomeinkubaatori ja Tallinn Design House’i juhataja Anu Lõhmus.
Lordi ja Lotta naudivad pallimängu, klassikalist muusikat ja koeraküpsiseid. Need, võiks öelda, on ideaalse elu valem.
“Meie päev algab 6.30, kui äratame perenaise üles ja hoolitseme, et ta teeks kenasti ära hommikuse virgutusjalutuskäigu. Seejärel oleme valmis minema tööle – seal on nii palju tegemist. Palju uusi lõhnu, mis vajavad kõik uurimist, ja inimesed, kes on kõik meie tuleku üle väga rõõmsad ja tahavad silitada-patsutada. Samuti oleme meie oleme alati heas tujus ja paneme kõik inimesed ka naeratama.
Aga võib ka juhtuda, et täna pole “see” päev ja meie töö on valvata kodu. Igaks juhuks haugume kõik inimesed ja loomad läbi, kes meie kodust mööduvad, anname teada, et siin on meie karjamaa. No vahepeal pikutame niisama ka ja eriti mõnus on teha pesa perenaise kingade vahele või padja peale.
Poolest päevast hakkame perenaise järele igatsema ja teda koju ootama. Kui ta saabub, haugume, hüppame ja kutsume kohe endaga mängima. Eriti tore on mängida palliga, seda ikka annab taga ajada, suurte kiirustega ja kõrgete hüpetega. Kui toome palli perenaisele tagasi, antakse maiust, kõige mõnusamad on koeraküpsised ja pehme närimispulk.
Kehvasti on siis, kui perenaine asub meie uhkeid kasukaid sugema, räägib küll, et ilus koer ja peab kammima, aga meile see üldse ei meeldi. Siis me vingerdame ja proovime ära hiilida, aga ikka peab ära kannatama ning siin aitab ka väike küpsis kaasa.
Kõige oodatum külaline on vanaisa, sest tema laulab meiega kaasa, kui võtame vastu tervituskontsertiga. Vanaisa ütleb ikka, et koerad tunnevad omasuguse ära, tema on ka koerust täis. Vanaisa mõistab hästi meie musikaalsust – oleme tõesti muusikaarmastajad ja klaverimäng ning klassikaline muusika paneb meid ennastunustavalt kaasa ulguma, see on lihtsalt nii hingematvalt ilus!
Päeva lõpetab alati pikk-pikk jalutuskäik, meie ei pelga ühtegi ilma! Sellepärast soovitame alati ka mugavaid rõivaid ja jalanõusid. Rõivas peaks hingama ja taluma iga ilma: kuuma, külma, vihma ja tuult ning parem, kui ei kardaks metsas hulkumist või ootamatusi loodus- või linnamaastikul.
Meie vahetame kasukat kaks korda aastas – kevaditi ja sügiseti – ja sedasama soovitame inimestelegi. Jalatsitest arvame suhteliselt samamoodi: oluline on mugavus, et oleks võimalik liikuda pikki vahemaid nii, et ei märkaks jalavarjude olemasolugi.
Siiski, meie oleme väärika sugupuuga Shetlandi lambakoerad ja mõnikord käime ka näitusel kõigile oma kena kasukat ning viisakaid kombeid esitlemas. Sellest kogemusest soovitame, et igaühel peaks olema mõned isiklikku sära esiletõstvad rõivad, milles end enesekindlalt ja erilisena tunda. Omal kohal on isikupära rõhutavad ehted ja muud aksessuaarid. Aga ka sündmuse kontekstis ja igal muul päeval – tähtis on jääda Shetlandi lambakoeraks ja mitte paista välja või olla nagu puudel või mops.