Soome suursaadik Kirsti Narinen soovitab restorani Noa:
Viiksin oma külalised Viimsisse. Käiksime kõigepealt sealses vabaõhumuuseumis tutvumas Eesti minevikuga ja seejärel Rannarahvamuuseumis, kus tutvuksime rannarahvaste ühise ajaloo ning Kirovi kalurikolhoosi eriti huvitava looga. Kalurikolhoos oli Nõukogude Liidu kõige edukaim firma ja juhtkond pidas hoolikalt juhtohjad kohalike kätes.
Kõrval on ka Püha Jaakobi kirik, mis on ainus modernne taasiseseisvumise järel ehitatud luteri kirik. President Lennart Meril oli selle ehitamisel aktiivne roll. Soovi korral saab teha jalutuskäigu rannas ja lõunal Paadi restoranis. Või siis tagasiteel restoranis Noa, kui oled taibanud õigel ajal laua reserveerida. Tore on läbi astuda Metsakalmistult Soomepoiste ehk Soome Jätkusõjas võidelnud Eesti vabatahtlike kalmudel ja mälestusmärgi juures. Need sihtkohad kuulusid ka president Niinistö ja proua Jenni Haukion riigivisiidi ametlikku kavva 2016.aasta kevadel.
Sofi Oksanen annab nõu käia lennusadamas ja Patareis:
Nõukogude aja, ehk minu lapsepõlve vaatamisväärsused olid tänapäevastest erinevad, kuid Toompea vaateplatvorm on olnud populaarne läbi aastakümnete. See on kohana kajastunud ka mitmes minu romaanis. Päris Tallinna sadama lähedal paiknev Meremuuseumi Lennusadam on praegu Eesti kõige populaarseim muuseum ja pole ka ime. See on ehitatud Esimese maailmasõja aegsetesse vesilennukite angaari, mis olid omal ajal kogu Euroopas haruldus.
Lennusadama restoran on hea ja muuseumis on tegevust tervele perele. Koht vilksatab läbi ka minu romaanis „Kui tuvid kadusid“. Lennusadamast jalutuskäigu kaugusel on Patarei, Peeter Esimese ajal merekindluseks ehitatud kompleks, mis töötas vanglana kõigi lähiajaloo okupatsioonide ajal. Patarei on terrori sümbol. Autentsemat ajaloolist vanglat annab otsida. Ehitis on üsnagi samas seisukorras, nagu see jäi, kui vangla siit välja kolis. Vanglas filmiti film „Puhastus“, ja põhjusega.
Tarja Halonen eelistab KUMU:
Soovitan alati KUMU. Juba ehitis ise on Soome arhitekti Pekka Vapaavuori loodud võimas kunstiteos. Eesti kunst on soomlaste jaoks üsna tundmatu. Muuseum on üsna hästi ligipääsetav ja kõrval on ka kaunis park.
Yrjö Vanhanen (Viru hotelli direktor aastatel 1994-2003) soovitab Tallinna galeriisid:
Loomulikult ei saa vältida Viru hotelli, aga selleks pole ka vajadust, sest Viru hotell ja kaubanduskeskus tervikuna on linna süda. Katariina käik on oma atmosfääri ja ajaloo poolest ainulaadne ja restoranis Controvento olen olnud püsiklient juba aastast 1994.
Ja kohe lisaksin soovitusena mitmed linna galeriid, mida tavatsesin pühapäeviti külastada. Haus Gallerii tuleb meelde esimesena. Minu lemmikkoht läbi aasta oli Kadriorg, kus käisime pidevalt kepikõndi tegemas. Aastaaegade vaheldumist Kadrioru radadel oli tervistav ja vaimselt kosutav vaadata. Kultuurinaudinguid sai mitmest Kadriorus asuvast kunstimuuseumist.
Rallisõidu maailmameistri ja Euroopa parlamendi liige Ari Vatanen soovitab Kalamaja piirkonda. Seal käimine on võluv retk ajas tagasi. Vanad sümpaatsed ehitised, kõnetavad muuseumid ja ergutavad kohvikud ei jäta kedagi külmaks. See kõik on päris. Seal soovid, et aeg peatuks.
Kirjanik ja tõlkija Juhani Salokannel (töötanud mh Soome Instituudi juhina Eestis ja mh tõlkinud soome keelde „Tõde ja õigus“ romaani ning avaldanud teose Tammsaarest „Nuoren Viron omatunto. Kansalliskirjailija A. H. Tammsaare.” (Noore Eesti südametunnistus. Rahvuskirjanik A.H Tammsaare)).
Eesti rahvuskirjaniku A. H. Tammsaare kodumuuseum on võluv ja emotsionaalne koht. Vana elegantne puumaja asub Kadrioru pargi läheduses; Kumu kunstimuuseumisse minnes tasub sisse astuda aadressil Koidula 12A. Aastatel 1878–1940 elanud kirjaniku kodu säilis läbi ime, ja 1930ndate sisustus sobib hosti meistri ajastust rääkiva väljapanekuga. Tammsaare looming elab Eestis jätkuvalt nii teatrite repertuaaris kui tema raamatute uustrükkidena, millega tasub tutvuda.
Professor Mauri Kaipainen soovitab kohti, kuhu pääseb nii oma jahi kui vesibussiga:
Nostalgiline Kalevi Jahtklubi paikneb Pirita jõe suudmes Pirita sadama taga. See on Eesti ainus jahiklubi paviljon, millest õhkub kadunud aegade hõngu. Seal võib ette kujutada, kuidas Tallinna soliidsed härrad ja prouad on pidusid pidanud. Kõrval asub aasta 1980 olümpiaks ehitatud purjespordikeskus, mis on uhke linnahalli kõrval paraadnäidis mõranevast ülisuurest nõukogude betoonarhitektuurist.
Naissaar on suurepärane sihtkoht purjetaja jaoks, aga sinna pääseb ka vesibussiga. Saare lõunaosas on matkarada, sõjaväebaasi varemed, nõukogude meremiinide maailma suurim säilinud ladu, kõrtsid ja majutuskoht. Tõeline aare on uinuv Põhjaküla oma majakaga saare põhjaosas. Teine meie lemmik on üsna originaalkujul säilinud Prangli saar, kuhu pääseb laevaga Viimsist.
Kui elasime Tallinnas, siis oli Toompea müüri ja Balti jaama vaheline park meie tavaline õhtuste jalutuskäikude koht. Pelguranna Kalamajast läänes oli omakorda meile suviste ujumisretkede paradiis. See on nagu Hietaranta Helsingis, aga suurem ja turistid ei tea sellest midagi.
Stsenarist ja kirjanik Kristi Manninen läheks koos laste ja lastelastega Rocca al Maresse Eesti Vabaõhumuuseumisse.
See on lastega reisides imearmas koht: suur ja turvaline pargiala, kus on palju vaatamisväärset. Lapsed märkavad kiiresti, kui erinevad on eesti maamajad soome omadest ja see tekitab loomulikult huvi. Laste meelest on kõige lahedam siiski hobuvankrid, millega sõideti ringi mööda muuseumi ala. Täiskasvanutele meeldis ka muuseumi kauplus, kus turistisodi asemel pakuti tõelisi ja hästi tehtud Eesti tooteid ja tekstiile. Rocca al Mare peale kulub hõlpsalt terve päev, sest kindlasti tasub külastada ka samas lähedal asuvat Tallinna loomaaeda ja ujumiskohti.
