Viirelaiul polnud ilmselt väga rohkem valida, kuhu see majapidamine ja majakas panna 1880. aastal kui nüüd. Aga juba siis ei hakanud keegi enam jändama puidust tuletorniga – Viirelaiu tuletorn on Eestis teadaolevalt vanim metalltuletorn.

Nii see ferraripunane tuletorn kiiskabki päikese käes esimese asjana vastu, ükskõik, kuhu vaatad.
Ja sellega alles algab nimekiri põhjustest, miks mulle Viirelaiul meeldib esimesest sekundist saadik.
Tuul tuuleks, aga päike ju paistab!

Vana majakavahimaja verandauksed on pärani ja laual laiutab suur vaagen suitsustatud tuulehaugidega, vana lauda asemel seisab nüüd KAOS arhitektide ehitatud väika modernne maja, mis täidab vajadusel nii seminariruumi, laiu kultuurimaja kui ka külakõrtsi rolli ja mis kõige olulisem – kaitseb hoovi meretuulte ees. Teisest küljest kaitseb õue uus saun, ilmselt Eesti kõige romantilisema õhtupäikese poole avaneva terrassiga saun, kaugelt kostab lammaste jutuvada ja selle kõige keskel kõrgub punane majakas, maamärk, mis igale poole selgelt kätte paistab – ehkki ega ära eksida pole sellel laiul tõesti mitte kuidagi võimalik.

See kõik on väga zen ja taban end mõttelt, et kui ma peaks kunagi hakkama raamatut kirjutama, siis see laid on koht, mille võiksin endale töö tegemiseks rentida. Pean ausalt tunnistama, et ma pole suurim maaelufanaatik, võimalus muru niita pargisuurusest hoovist samal ajal sääskede ja parmudega võideldes ei pane mind kindlasti vaimustusest kiljuma. Aga Viirelaiul ringi sööstvad pääsukesed hoiavad putukapopulatsiooni kenasti kontrolli all ning lammaste määgimine asendab murutraktori raginat.

Pääsukesed on muidugi mõnevõrra takistuseks “kinnisvaraarendusele” – praegu mahub vanasse majakavahi ühepereelamusse ühe hiigelsuure pere jagu inimesi, täpsemalt 55, kui ollakse valmis voodeid jagama.

Ühte kõrvalhoonesse peaks tekkima veel naridega toad seiklejatele, kes näiteks kajakiga tulevad või suurematele suvepäevaliste seltskondadele. Ent praegu käib veel rahuliku tempoga remont, sest need toad on kasutusel peretubadena oma pesad osavalt laetalade vahele teinud pääsukestel.

Aga kui asi puudutab inimasustust saarel, siis see on ikkagi olnud üheperesaar selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Saaremaalt Laimjalast pärit Gabriel Grigorjev oli tuletornide ülevaataja. 19. sajandi lõpuni töötas ta Virtsus, seejärel saabus Viirelaiule. Ja Griorjevite pere majaks majakavahi maja jäi ja laid nende pere laiuks – Gabrieli viiest pojast kolmest said Eesti eri paigus majakavahid ja üks neist, Peeter, võttis Viirelaiu oma hoole alla kuni oma surmani 1970. aastal. Kui majakavahi maja rajama hakati, polnud selle ümber veel kaitsvat kõrget puudevööd ja ühel hetkel sai tuulest nii kõrini, et maja ümber ehitati kaitsev müür.

Puhka ja palveta

Millal tuul esimesed esimesed inimesed Viirelaiule tõukas, on üldse natuke segane lugu.
Viirelaiul oli alguses ekootilisem nimi – Paternoster. Räägitakse, et 1227. aasta talvel mandrilt üle merejää saari alistama ja esmalt Muhu linnust võtma tulnud ristisõdalased teinud Viirelaiul peatuse puhkuseks ja palvetamiseks. Kes aga polevat osanud Meie Isa palvet lugeda, löödud kohapeal teiste hirmutamiseks maha. Teine variant jälle räägib laevahukust pääsenud vaimulikust, kes tänumeeles saarel mitu päeva olla Issameiet lugenud. Igatahes on Viirelaid alati olnud nii väike, et sel pole oma kirikut olnud, isegi kõrtsi mitte – kuni nüüd uue aja baarilett paika sai.

Praegused omanikud jõudsid Viirelaiule kui asustamata saarele, kus maja oli tühi, majakas töötas automatiseeritult ja puud olid juba kõrgeks kasvanud. Hakkasid neli aastat tagasi majale uut hinge sisse puhuma, kutsusid Lõuna-Eestist lambad suvitama.

Ega nad laiuelust liiga palju ei teadnud. Esteetilistel kaalutlusel lammutasid nad alustuseks inetu müüri maha. Seda polnud enam kaitseks vaja. Vähemalt nii tundus. Alles siis selgus, et müüril oli olnud lisaks maja tuulevarjus hoidmisele veel üks otstarve.

Hoovitäis lambaid tormises öös

Mitte ainult inimesed ei armasta mõnusaid tuulevaikseid paiku pealelõunal või öösiti tukkumiseks. Lambad hindavad elus samu asju.
Nii et ühel tormisel ööl oli majadest piiratud hoov lambaid nii paksult täis, et liikuma ei mahtunud. Sai ainult nõutu näoga uksel seista ja vaadata pimedusest vastu hiilgavat sadade silmapaaride merd. Kui pärast sauna peab ennast mitmesaja lamba hulgast läbi pressima, et magamistuppa jõuda, siis tegelikult on majja jõudes ilmselt tunne, et võiks nüüd sauna minna ja ennast puhtaks pesta.

Müüri uuesti ehitama muidugi ei hakatud, nüüd teeb selle töö ära palju diskreetsem elektrikarjus.

Ehkki Viirelaid võib vabalt olla Eesti kõige põnevam laid, hakkab nii pool päeva hiljem tekkima ikkagi küsimus, mida seal üksikul saarel teha on. Kui just ei hakka raamatut kirjutama. Muidugi, omanikuna võid alati lõputult ehitada ja millegi kallal nokitseda. Aga kui peaks juhtuma, et tahad istuda oma maja trepil, lasta päikesel näole paista, tuua külmkapist ehk mõne külma joogigi enne seda ja siis kellegagi juttu ajada, arutada maailmaasju ja teha tulevikuplaane, siis… ma arvan, et isegi lambad on liiga hõivatud rohu söömisega, et selleks vestluseks oma seltskonda pakkuda.
Metsik loodus küll, aga katsu minna mitmeks päevaks loodusesse uitama ja uusi paiku avastama.
Ainult selged ööd, kui laiu kohal laotab oma tähekaardi lahti öötaevas, pakuvad lõputuid eksirännakute võimalusi ja pidevat mõistatamist.

Arvutan omaette, mitu tundi linnaõhust läbi imbunud inimene tegelikult seal enne hulluks minemist vastu peaks.
Ja lepin endaga kokku, et 24 tundi on tõenäoliselt väga täpne pakkumine.

Jõuan lahkuda enne ja ainult heade mälestustega.