Minu jaoks on kingade tegemine fun, see on nagu pusle kokkupanek, värvide mäng. Olen otsinud tallatehased, valinud pealsed. Mul on idee, joonistusbürood joonistavad asjad valmis. Mõtlen välja, mis võiks hästi müüa. Värve on ju hästu palju, aga need ju kõik hästi ei müü.

Vaatan praegu, et sul on väga äge jakk, meil on ühed sellist sinepivärvi kingad olnud – jube suur hitt. Ja nii ma leiangi kogu aeg värve: vaatan ringi ja kui näen, et see sobiks ju kingaks ka, siis hakkan otsima, kas leian ka kingade tegemiseks naha. Ega sellest piisa.

Meil oli näiteks väga kihvt värvikombo – sinine ja roosa. Üks tehas tegi, printis ise õiged värvid. Aga selle toodang oli kallis ja ma ei tahtnud ka päris seda stiili teha – aga see tehas ei saanud enam muude lahendustega hakkama. (Uncle Pauli kingad maksavad kauplustes umbes sada eurot paar – toim.)

Kus need tehased asuvad, mis teevad Uncle Pauli kingad valmis?
Hiinas. Kõigil on eelarvamus, et kui Hiinast midagi tellida, siis peab olema tohutu kogus. Aga tegelikult on vastupidi, kui võrrelda seda Euroopaga. Kui ise tahad midagi teha, siis on just seal kergem saada väike kogus. Seal on terved linnad, mis on spetsialiseerunud ühele asjale, näiteks jalatsitööstusele. Ühes tehases toodetakse tallad, teises paelad – logistika on ülihea.

Mul on head sõbrad, kes peavad kingapoode ja nad kõik soovitavad, et mine Portugali, mine Itaaliasse. Aga Itaalias on tehased väikesed, ühel hooajal on valikus ehk ainult kuus-seitse tallamudelit, ka värvivalik on hooaja jooksul väike. See on kõik lihtsalt nii igav! Itaalia puhul on ka hinnad kõrged, Portugalis ja Hispaanias on hinnad küll võrdsed Hiinaga.

Kui hakkasid brändi looma ja tootmisvõimalusi otsima, siis mis olid need märksõnad, mis Uncle Paulist pidid tegema selle kingafirma nagu see täna on?
Värv on numero uno. Seda kindlasti. Hakkasin selle kõigega tegelema kuus aastat tagasi. Esimese Uncle Pauli jalanõud olid tegelikult spordijalatsid, aga New Balance’i kõrval oli see ikka mage. Neile järgnesid sandaalid, nendega maksin oma kooliraha. Kui kingi koolis tegema ei õpi, siis peab hiljem kooliraha maksma.

Siis tulid kingad ja hakkasid ka värvid tulema. Alguses sinine. Neli aastat tagasi oli juba lihtne tumesinine Eestis väga erutav teema, sedagi ei olnud poodides saada, vähemalt meestele mitte. Olid must, pruun, hall. Noh, tänapäeval sinisega ei üllata mitte kedagi, pead edasi arendama neid. Natuke piire ka nihutama. Oranži puhul, mis on vägagi eriline meesterahva jaoks, mind on üllatanud, et see müüb ikka väga hästi.

Kui palju jälgid trende?
Üldse ei jälgi. Mind üldse ei eruta see. Kui praegu küsid, mis värv on moes, siis mina jään vastuse võlgu. Ma mõtlen hoopis selle peale, kuidas inimesed peamiselt riides käivad. Teksapükstes. See on esimene valik. Ja värvidest hall, must, muud sellised toonid.

Sellega peab arvestama, et king sobib põhitoonidega, millega inimesed käivad. Viimasel ajal on näha üha rohkem ja rohkem rohelist.

Eelmisel aastal tegime ka esimesed rohelised kingad. Endal on ka huvitav. Roheline on selline värv, mida saab panna teistega väga huvitavalt kokku. Sobitamine on minu meelest kõige tähtsam. Kui teed näiteks meestele mingi hullu kollase või fuksiaroosa kinga, siis seda võib olla tore vaadata, see võib olla väga eriline – aga keegi ei osta. See on foto jaoks tehtud king. Ja seda luksust ma ei saa endale lubada. See kingaäri on niigi rohkem hobiäri.

Kõrvalt vaadates jääb mulje, et Uncle Paulil läheb väga hästi. Kaubamaja ja kõik olulised Eesti disaini poed müüvad, stilistid armastavad, tänaval on näha, et inimesed kannavad. Kuidas ise tunned?
Tegelikult läheb ülemõistuse okeilt. Meil muidugi väga vedas, et saime kohe Kaubamajja müügile, seda ei saa Eestis alahinnata. Aga ainult vedamisest ei piisa, peavad olema ikka head kingad.

Veebipoode ei saa ka üldse alahinnata. Osta.ee Eesti disiani osakond toimib meie jaoks väga hästi. Veebimüügis on tohutu tõus. Esimestel aastatel tegin muidugi vigu, tellisin liiga suured kogused. Nüüd mõtlen tellides, et iga nurga peal ei marsiks samad kingad vastu.

Kui limiteeritud teie kogused on?
Üldiselt on sada paari piir. Ise võid oma äri kõige kergemini ära tappa. Võid üles ehitada ja võid ka tappa. Ja üks võimalus tappa on see, et vorbid teha meeletult palju üht poppi asja. Paraku tuleb süda kõvaks teha ja öelda, et seda värvi enam pole.

Sel aastal toome küll tagasi ühe populaase versiooni, mille tegime neli aastat tagasi. Aga üldiselt tuleb mõelda uute asjade peale. Siis on endal ka põnevam.

Ma ei taha kingade tegemise juurde liiga palju “ärimaitset”. Hoopis pinget peab hoidma, fun peab olema. Eks siin on ka vahel nii, et hooaeg hakkab peale, näidiseid on vaja, on vaja mõelda, mis värve teha, laud on tükke täis, juhe jookseb kokku. Kõike tuleb ette.

Enne mainisid, et sandaalidega maksid kooliraha. Vaatan uut kevadsuvist kollektsiooni – kõik on kinnised kingad. Kas Eestis kliimas ei ole üldse mõtet lahtiseid teha?
On kindlasti. Seda teevad teised. Esiteks oli meil mõte, et teeme ainult meestekingi. Ma ei ole tegelikult siiamaani leidnud head naistekingade tehast. Need, mis meil on, valmistab tegelikult ka üks meestekingade oma – oleme sellega Hiinas omamoodi ajalugu teinud. Lihtsalt teevad meile meestekingade väikeseid suurusi. Nad olid nõus seda tegema, neile meeldisid värvid ja lahendused. Nüüd läheme sügisel Hiina ja ehk leiame selle naistekingade tehase.

Tehaseid on seal ju tohutult, aga 90 protsenti neist on sellised, kellega teha ei tahaks koostööd teha. Olen vaadanud läbi kümneid ja kümneid tehaseid, tellinud näidiseid ja näinud, et pole ikka pole see õige kvaliteet.

Praegu on meil kaks tehast. Näiteks see, mis teeb oranže taldu (viitab uhiuutele ägedatele meestekingadele – toim.), see tehas on spetsialiseerunud USA turule, teevad näiteks Paul Smithi ja Ralf Laureni kingi. Nende nahk on väga korralik. Seda tänapäeval eriti lihtsalt ei leia.

Minu idee on paljude kingade puhul olnud see, et on spordijalatsi tald ja kinga pealis. Seda lahendust nägin esimest korda kümme aastat tagasi USA-s ja sellest ajast saadik oli mõttes.

Kas ise kannad ainult Uncle Pauli kingi?
Mul on kapis mõningaid Itaalia tippbrände ka, aga ikka üha vähem kannan neid, jah.

Anna-Maria ütleb vahele, et tema ja ta ema on alati suured kingafäänid olnud ja selleks, et ise aru saada, mida firma teeb, on väga hea, kui on võrdlusmoment. Pärast üht hiljutist ostu on ta eriti palju hakanud mõtlema selle peale, mis on turunduse roll selles maailmas. “Pannakse kuulus modell kampaania näoks, tehakse odav kets, mis maksab päris palju selle kohta, mis kvaliteet on. Kolm korda kandsin, siis oli lukk katki. Tegelikult on kõik suures moebrändid oma kvaliteedilt kiirmoebrändid,” märgib ta.

Kus on Uncle Paul viie aasta pärast?
Mulle täiesti piisab, kui Uncle Paul suudab ära toita meie perekonna. Vaatame natuke ka Eestist välja, paar mõtet on. Aga põhiline turg on ikka Eesti.

Oma firmapoe avamise peale ei ole mõelnud?
Ei. See hakkab sööma juba olemasolevaid müügikohti ja meil on väga häid partnereid. Lisaks Tallinna Kaubamajale ka näiteks Pärnus kauplus Siluett. Tartus meil veel ei lähe nii hästi, kui tahaks, see on teistmoodi linn. Ehkki on moeteadlikke inimesi ja kõik nagu oleks olemas.

Kas need valikud tulevad ka sellest, et te ei tahagi liiga suureks kasvada, väljastpoolt inimesi tiimi võtta?
Ma arvan, et mingil ajal käib ka see pauk, et tulevad jälle perefirmad tagasi ja lõppeb see megastamine. Lõppeb see, et ükskõik millises maailma linnas välja lähed, näed esimese asjana Zara ja H&M-i kauplust. Nii ei ole enam huvitav.

Uncle Paul on tänaval äratuntav, seda ei ütle ainult mina. Mitte, et tead konkreetset mudelit ja siis tunned ära. Vaid näed kinga ja aimad, et see vist on Uncle Paul. See on kõva sõna.

Mida soovitaksid nendele inimestele, kes mõtlevad oma brändi loomise peale?
Kapitalistlikus maailmas võid öelda, et kõik on olemas. Samas, kui ringi käid, siis näed, et üht ei ole, teist ei ole. Konkurentsiruumi on minu meelest tohutult. Pead mõtlema asjad selliseks, nagu teised neid ei tee.