Krõõda juurde jõudsime tookord seetõttu, et tema näitus oli just sel hetkel meil käimas ning Annaga samamoodi – tema näitus sattus koroona esimesse lainesse ning oli vaja loovalt välja mõelda, kuidas ta looming rohkem rahvani jõuaks.

Madli juurde läksime ideega pärast seda, kui pidime talle edastama kurva sõnumi, et tema planeeritud näitus sattus täpselt sellele ajale, kus me kolisime ning uues ajutises ruumis meil näituste tarbeks ruumi pole.

Kuna kunstinäitused on juba meie brändi oluliseks osaks kasvanud, siis see lünga tekkimine ikka painas ning koristamise käigus taasleitud seisvad nahatükid viisidki ideele teha Madlile pakkumine, mille ta õnneks ka kohe vastu võttis. Seega kokkuvõtvalt – see väga eksklusiivne kotiseeria on justkui näituse asendus.

Milline nägi ühe koti valmimise protsess välja?

Tutvustasime Madlile, millised tükid on mis funktsiooniga, kuhu on vaja õmblusvaru jätta, kuid muus osas andsime vabad käed – kotitükid olidki kui puhas lõuend. Kuna Madli enda teosed on värvilised, siis oli oodata sellist rõõmsat tulemust, mis meile ka väga hästi sobis, kuna taimparknaha kasutamisel väga erksaid toone klientidele ei saa pakkuda, sest ajas värvid pleegivad või siis muutuvad pruunimaks. Akrüüliga aga seda muret pole – kõik erk jääbki erksaks.

Tore oli kõrvalt vaadata Madli tehnilisi katsetusi – ta võttis seda väga tõsiselt ja veendus, et värv nühkimisel ja niiskuse mõjul nahalt ei eemalduks. Me omakorda lisasime veel ka niiskustõket, seega loodame, et eksperiment püsib kaua ja kui tekibki kasutamisel mingi kraaps, siis on hea mõelda, et selle saab akrüüliga ju taas üle värvida.

Protsessi teeb eriliseks see, et tegemist on täieulatusliku käsitööga – Madli maalis otse nahale ning meie meister valis siis sellest lähtuvalt juurde sangad, kandid ja muud detailid, mis on koti koospüsimisel olulised. See tähendab, et iga kott on tõesti ainulaadne teos – maal, mida saad igapäevaselt kaasas kanda.

Kottide valmistamiseks on kasutatud kroomparknaha jääke. Tootetutvustuses on kirjas, et tavaliselt te ei kasuta sellist nahka. Miks?

Kunagi algusajal kasutasin oma loomingus rohkem kroomparknahka ning tegin ühe tellimuse tarbeks juba juurdelõikuse ära, kuid sellest projektist ei saanudki asja ning tükid jäid ootele, sest ise liikusin edasi taimparknaha poole, mille tootmisprotsess ja olemus on mu disainifilosoofiaga lähedasem.

Kuna selle konkreetse seisma jäänud naha pind mind loominguliselt ei eruta ning tegemist pole väärikalt vananeva pinnatöötlusega, siis tunduski idee sinna peale maalida väärt katsetamist. Nii saab materjal ära kasutatud ja toode hulka erilisem ning samas ei ole me kinni pannud naha naturaalset ringset elutsüklit, kuna see oli originaalse pinnakattega juba nagunii tehtud.

Kas kotte saab kuskil lähemalt ka näha?

Kolm kotti kuuest on juba ära ostetud, seega neid enam ei näe, kuid teised on silmale nähtavad ja käele katsutavad meie uues stuudiopoes, mis asub Telliskivi Loomelinnaku poetänava raudteepoolsemas otsas. Aga tasub kiirustada – seni on taolised kott-kunstiteosed olnud kui soojad saiad.

Kas on ka edaspidi plaanis välja anda kunstnikuga koostöös valminud kollektsioone?

Tegime kolimise käigus inventuuri ning tõepoolest on veel aja jooksul mõned kroomparknahad seisma jäänud, mille osas mõtlesime, et jätkame sama liini ehk anname need kunstnikele ellu äratada. Eks iga nahk ja iga meistri töövahendid on erinevad, seega eks ta üks suur katsetamine ole ning iga koti mudeliga ei pruugi idee töötada, aga õnneks on juba esimesed loovhinged, kellele ideed tutvustasime, valmis eksperimenteerima – kui ei tule midagi välja, siis pole hullu, aga kui õnnestub, siis on eriti tore.

Lisaks on meil mõte, et kui enda jäägid otsa saavad, siis kasutame suurtootmise omi ja katsume selle idee rohkem tootestada, kuid eks näis, kuidas kõik tehniliselt võimalikuks saab, aga omavahel oleme juba nalja teinud, et varsti olemegi hoopis kunstikoti-bränd.