“See näitus on nii hell kui ebamugav. Vähemuse puue avab siin kompensatsioonivõimaluste ja tundlikkuse kohatise terava ilu, mis muudab ilmajäetuse teisejärguliseks, ulatub temast kaugele välja, sest on omane ka enamusele. Ja modellide leplik paindlikkus ilmutab end vahel suuremana kui armastajate omavastutuse defineerimisest sündinud etteheited iseendale ja maailmale,” tõdeb Tallinna Kunstihoone kuraator Tamara Luuk.
Vahel piisab vaid infokillust, et tekiks teadatahtmine ja käivituks kujutlusvõime. Selle juhusest väljakutseks kasvanud näituse algtõukeks sai raadiouudis ülemaailmsest pimedatele pühendatud päevast, mida kuulis pressi- ja dokumentaalfotograaf Annika Haas.
Olemusfoto meistriks tunnistatud Annika Haasiga liitusid talle sarnaselt elu- ja kunstitõdede ristumiskohal tegutsevad skulptorid Jekaterina Kultajeva ja Elo Liiv. Nii sai alguse ühiskonnakriitiline, kodanike südametunnistusele koputav ja õiglust igatsev, võitlusvaimu ning järjekindlust kehastav näitusetegijate kooslus, kelle head tahet ei kõigutanud miski. Ei kunstigalerii – paik, mille seostamine nägemispuudega inimestega on kõike muud kui iseenesestmõistetav – ega ambitsiooni suurus, millega autorid valitud näituseteemat lahkama asusid. Sest tööd tehes ja süvenedes sünnib armastus. Ja armastus, öeldakse, on pime.
