Mida sa vabal ajal teed?
Kuna mu tagajalad on olnud aasta halvatud ja taastumine läheb vaevaliselt, siis vaba aeg kulub suuresti lühikestele jalutuskäikudele Aivariga, kes aitab hoida traksidega jalgu, et astumine poleks liiga vaevaline. Ma proovin suurema osa ajast ise jalutada, kuid trakside toeta kukuksin ümber – see ei ole meeldiv mulle ega Aivarile. Aga ta on minuga kannatlik.

Talvel käib basseinis ujumas, nüüd on ka esimesed jões sulistamised tehtud. Mulle ei meeldi eriti vesi, aga saan aru, et see aitab tõusta mul kiiremini jalgadele, et saaksin teiste koertega hullata.

Mul on pruut Laki, kes käib mul pea iga päev töö juures külas – ta on väike nunnu taksikoer, kellele üldse ei loe, et ma ei saa päris neljal jalal temaga mürada.

Vabal ajal viiakse mind ka Aivari vanemate juurde, kes on mulle väga olulised inimesed, sest armastavad mind, võtavad aiatööde ajaks enda kõrvale ja lubavad süüa kassitoitu. See maitseb eriti hästi, kuigi kass ise on alati kuri mu peale, kui külas olen. Küll ma veel näitan talle, kui ühel päeval neljal jalal talle vastu jalutan.

Lemmikülesanne.
Meelitada inimesed minuga mängima. Selleks kaustan mõnd oma lemmikmänguasja, näiteks kollast piiksuvat palli. Kui nad on juba käpuli põrandal, siis võivad mind sügada ka kõhu alt. Töötab alati.

Parim aeg päevast.
Kui saab koju, sest seal on kõik tuttav ja turvaline.

Lemmiktoit ja -jook. Jaga väärt retsepti!
Toores loomaliha maitsestamata ja keedatud riisiga, millesse pannakse vahel ka head õli. See pidi sisaldama palju oomega-3-rasvhappeid, valke ja kiudaineid, mis aitavad hoida seedimise korras ega tee mind paksuks, sest siis on mul veel raskem kõndima hakata

Lemmiksnäkk.
Vesivärava kohviku maksaküpsised koertele, mida müüakse ka Nufnuf Pood & Puhvetis, neid ma ei ole nõus kellegagi jagama. Kui, siis Lakiga.

Parim sõber.
Koer Laki, vanaisa Valeri ja vanaema Anu.

Lemmikmänguasi.
Kollane piiksuv pall ja eesel “Karupoeg Puhhist”.

Moenõuanne inimestele.
Laske olla koeral koer! Las ma püherdan suviselt soojas mudaloigus, nuusin teisi sõbralikke koeri ja inimesi ning jooksen rihmata ringi, kui on kindel, et ma ei eksi ära ega talla kogemata ära kellelgi lille- või porgandipeenart.

Samuti võtke mind võimalikult palju kaasa, et saaksin võtta osa enda kõige tähtsama inimese elust nii palju kui võimalik, vaatamata sellele, et mõni natuke nina krimpsutab. Ta saab sellest üle, kui näeb, et tahan, et kõik oleksid omavahel sõbrad. Ja kui ma teengi midagi valesti, siis näidake, kuidas käib õigesti – inimeste kombed on vahel arusaamatud.