Viimasest majanduskriisist on tagantjärele tehtud üsna mitmeid huvitavaid tähelepanekuid. Internet on täis analüütikute hõikeid, kes kõik kriisi ette ennustasid ja keda keegi ei kuulanud. Enamasti põhinesid need ennustused küll matemaatikal ja majandusteadmistel, kuid selle kõrval on ohtralt märke, mis näitasid juba tükk maad enne mulli lõhkemist olukorra habrast seisu.

Näiteks kasvas “õnnetoovate” amulettide ja ehete ostmine, inimesed otsisid mingit ebakindluse eest kaitsvat imevigurit massiliselt juba enne, kui kriis tegelikult tabas. Kui õnnest rääkida, siis sellesse usuvad väidetavalt pimesi isegi nii ratsionaalse valdkonna kui panganduse suured tegijad. USA-s on teada arvukalt pankureid, kes ei lähe kontorissegi, kui “õnneülikond” juhtub olema keemilises puhastuses. On ka õnneboksereid, õnnelipse ja -mütse, börsimaaklerite seas on levinud pulli ja karuga mansetinööbid, mida ostetakse ebausust enamasti kaks paari (karud kui paigalseisu ja stagnatsioonisümbolid visatakse minema, pullid võimsate edasirühkijatena aga jäävad kasutusse).

Tulles pankade kõrghoonetest tänavale ja igapäevamoe juurde, on siingi omad häirekellad. Üldiselt on märgatud, et mida hullumeelsemaid pöördeid teeb mood, seda rõõmsamad ja enesekindlamad on inimesed – ja vastupidi. Kui see teadmine praegusesse hetke tuua, mäletavad vast kõik hiljutist külaskäiku 1980-1990-ndate moehulluste ja värvikirevuse juurde. See jäi n-ö headesse aegadesse. Sellest kevadest tegi mood pöörde turvalisuse suunas: esile tõusis klassikaline naiselikkus ja selle põhisümbol kleit. Moeanalüütikute hinnangul pole sellist kleidiuputust kaua nähtud – neid on kõikides lõigetes, pikkustes ja igale kehatüübile. Erksad moevärvid, eriti punane, aitavad usutavasti hoida tuju üleval, kui hinges võtab maad ärevus.

Murelikuks teeb ka sügismood, mille nähtavaim suund on tagasipöördumine turvalise mineviku juurde – kvaliteetsed villakangad, tagasihoidlik gamma ja klassikaline šikk üldmulje. See justkui ütleks, et kerglaste mängude aeg on möödas, on aeg hakata tõsiseks. Meeste puhul võib ärevad olud täheldada lipsude ostu kasvu – see suhteliselt väike investeering annab värskema välimuse ka siis, kui ülikonna ostuks napib raha. Mehed pidavat kitsamates oludes koonerdama ka uue aluspesu soetamisega.

Rõivaste kõrval võivad kaarnad kurja kraaksuda ka mujal kaubanduses. Ei ole vist eriline raketiteadus, miks inimeste õnnetunnet saab mõõta näiteks šampanjamüükide pealt. Samuti on juba klišeeks saanud tähelepanek, et kui huulepulkade müük hüppeliselt kasvab, on kriis juba käega katsuda. Meenutuseks – loogika on siin selles, et naised lükkavad suurte ostude tegemist edasi ning püüavad uusi huulevärve katsetades näha välja teistsugused.

Ka tasub tähele panna küüsi – kui kevadsuvisel hooajal on ühtäkki heledama paleti asemel näha rohkelt tumedaks lakitud küüsi, on see analüütikute hinnangul seotud otseselt tarbijate turvatunde kadumisega. Veel suurenevad majandusolude kehvenedes investeeringud kodusisustusse ja pehmetesse patjadesse-tekkidesse, ilmselt seetõttu, et inimesed valmistuvad alateadlikult edaspidi palju vähem väljas käima ja rohkem kodus aega veetma. Mis pole ju kontekstist väljavõetuna polegi nii paha idee.

Kes soovib ootamatutest seostest rõivastumise, moe, poliitika ja majanduse kohta rohkem lugeda, sellele soovitan futuroloog Syl Tang’i raamatut “Disrobed”.