Tõsi, kui keegi oleks Marele öelnud enne 2013. aastat, mil ta Eesti Kunstiakadeemias õppejõu karjääri lõpetas, et ta hakkab villaste sallidega tegelema, oleks ta ilmselt laginal naernud. Tema materjalid olid moodsad ja targad, kaasaegsed. „Siis sattusin kuduma Soome, sest Eestis enam tööstuslikke kudumismasinaid ei ole, ning sain aru, kui õnnelik ma olen villaste lõngade ja kangastega toimetades,” sõnab Mare.

Idee just sallidega katsetada tekkis tal Stockmanni kaubamajas müüjatele materjalikoolitust tehes. Selgus, et naistele ja noortele meestele pakutakse peamiselt akrüüli, villased on vaid vanemate härrade sallid ning needki on tumedad ja vaoshoitud.

Meeste juurest naiste juurde

„Minu esimesed sallid olid tehtud pojale ja tema tutvuskonnale mõeldes, ootamatud värvid ja julged mustrid. Enne salle lõin pleede ja sisustustekstiile samuti just noortele meestele,” kirjeldab tekstiilikunstnik Mare.

Noorte meeste järel said tema sihtrühmaks naised, kes on trendidele palju vastuvõtlikumad, nii lisandusid kollektsiooni naiste sallid-mantlid. Nüüd teeb elu uperpalle ning mantleid ja jakke nõuavad disainerilt juba ka mehed. „Minu ideed on kasvanud nagu taimed ja ma pean nende eest hoolitsema. Osa kannavad alles lehti, osa on õitsema läinud,” lausub Mare rahulolevalt.

Mare salle ja mantleid saab osta pisikesest kauplusest Telliskivi poetänavalt, kuid ta teeb neid ka tellimise peale. Kord võttis Marega ühendust ameeriklasest noormees, kes tahtis oma Eestis elavale tüdrukule sünnipäevakingitust teha. Ikka mantlit. Istuti mitu ööd netis ning pandi paika värve ja lahendusi. Lõpuks oli mantel valmis ja mees palus selle kallimale posti panna.

„Mis posti, ma viin ise kohale,” ütles Mare. Esiteks asus maja Mare kõrvaltänavas ja teiseks kannatab mantel vähem, kui teda postipakki ei suruta. Ameeriklane oli enam kui jahmunud, et tekstiilikunstnik ise ukse taha läheb. Sama jahmunud, ent õnnelik oli neiu oma kingitust Marelt kätte saades.

Ütleb sallile tere

Telliskivi poekesse satub Mare loomingut imetlema välismaalasi, kuid ka kohalikke. „Üks naine tuli meie poodi, valis ja ostis salli ning ütles, et ei julge Kalamaja vahel enam ilma minu sallita käiagi,” naerab Mare.

Tekstiilikunstnik tunnistab, et ütleb vahel tänaval oma salli nähes tere ja alles siis saab aru, et on teretanud salli ja sallikandjat ei tunnegi. Vähemalt mitte igaüht. Algul tundis, sest ostjad olid tuttavad ja nende tuttavad. Salle on ta teinud ju alles 2013. aastast. Nüüd on tema sallid ja mantlid populaarsust kogunud. Neid kannavad ka Euroopa Liidu riigipeade prouad, kes 2017. aastal Eesti eesistumise ajal siin käisid, ning president Kersti Kaljulaidki tegi oma esimesed välisvisiidid Mare mantlis.

„Ma ei ole moekunstnik, ma olen tekstiilikunstnik,” ütleb Mare Kelpman, ehkki 2017. aastal sai ta Tallinn Fashion Weekil Hõbenõela preemia. Kusjuures oma loomingut palus ta moeshow’l esitlema selle igapäevased kandjad – sädemega naised, kes olid just selliste mõõtude, vanuse ja elukogemusega, nagu nad on. „Võtsin enne show’d FB ette ja vaatasin, kes mu riideid kannavad ning kes laval olemist ei pelgaks,” ütleb ta.

Oma eelmisel show’l, 2014. aasta disainiööl NO teatris kasutas ta modellidena samuti tavalisi inimesi. Tollele esitlusele eelnenud rõivaproovid olid eriti kalamajalikud – seal oli lisaks modellidele koeri, imikuid ja väikelapsi. „Pidin kogu aeg mõtlema, et ma ühtki nööpnõela maha ei pillaks.”

Kasvab koos kandjatega

Mare elab sõna otseses mõttes oma toodete kandjatega koos ja neile kaasa. Vahel, kui ta ise oma 23 ruutmeetri suuruses Telliskivi poekeses tööl on, soovitab ta inimestele värve ja tegumoode, mille peale nad muidu ei tuleks.

Kauplus, mis kaks aastat tagasi pop-up poena sai avatud, on osutunud üllatavalt vastupidavaks. „Mingil hetkel sain aru, et mulle helistatakse stuudiosse juba iga päev ja küsitakse salle. Siis pidin poe peale mõtlema hakkama,” meenutab Mare, kes varem ei kujutanud end poepidajana ette. Nüüd on ta hakanud nautima seda, et saab oma loomingule kiiret tagasisidet. Vahel läheb ta päeval korraks poodi, aga veedab seal mitu tundi. See on kohtumispaik.

„Minu toodete tiraažid ei ole suured. Ühel mantlil on kolm-neli sugulast, ühel sallil kümmekond,” ütleb Mare. Kõige popima, Harlequini mustri juurde on ta sunnitud ikka ja jälle tagasi pöörduma, kuid muidu teeb ta pidevalt uusi mustreid.

Armastus Eesti asjade vastu

Kui Mare 1998. aastal pärast Hiiul ja Lasnamäel elamist Kalamajja kolis, tundis ta, et on lõpuks kohale jõudnud. Ehkki Kalamaja oli siis, 20 aastat tagasi, hoopis teistsugune – täis kummalisi persoone, väikseid piima- ja leivapoode keldrites, ent ka tänavatel mängivaid lapsi, rohelust, kasse ja koeri. Ja muidugi oli siin meri. Mare on Saaremaalt pärit ning talle on mere lähedus tähtis.

Peagi kolib Mare Telliskivisse Vaba Lava kanti ka oma ateljee. Ta loodab, et kord õnnestub tal tuua siia Eestis haruldased kudumismasinadki. Praegu käib ta kudumas Soomes, Lätis ja Leedus. Lõngad ja materjalid valmivad põhiliselt Soomes, viimistletakse ning õmmeldakse Eestis.

Tekstiilikunstnik tunnistab, et on üritanud oma publikut pidevalt harida. Kui algul panid tema mantli selga julged ja allergikud, siis vaikselt laienes nende kandjate ring teiste teadlike arvelt. Ja kui tema õppejõuaegadel kirtsutati sõnapaari „Eesti disain” peale kulmu, siis nüüd ostetakse seda süle ja seljaga.

Just Kalamajas kuulub Mare arvates inimeste elustiili juurde see, et neile läheb korda, mida nad söövad, millises keskkonnas elavad ja mida kannavad – kas kiirmoekettide loomingut, mida toodetakse üle ja pärast hävitatakse, või miskit muud. „Mina teen nii palju, kui on vajadus, mõtlen, mis minust järele jääb,” sõnab Mare. „Samuti eelistan toetada keskkonda, kus me elame.”

Mare ainult ekspordiga nõus ei oleks, talle on oluline luua just siin ja saada otse tagasisidet. Nagu rahvalaulik muiste, kes kohaliku hinguse kangasse koob.