Tellijad teavad rohkem. Liitu tuhandete teiste lugejatega alates 1 eurost kuus. Vali sobiv tellimus siit.
Lugeja uurib: kuidas kanda loomamustreid nii, et ei näeks välja nagu pooletoobine?
Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Sel sügisel tulevad moodi kõikvõimalikud loomamustrid. Kuidas kanda neid nii, et ei näeks välja nagu pooletoobine?
Kaia, 34
Vastab meie moeekspert Lenno Vaitovski:
Küsimusse on minu arust juba väike konflikt sisse kirjutatud, nagu ka loomamustrite kasutamisse moes üldiselt. Ma ei usu, et tänapäevane loomamustrite kandja ootab, et teda võetaks väga tõsiselt. Pigem tundub mulle, et nüüdseks on loomad nii moodi kui ka sellest välja käinud nii palju kordi, et oleme muutunud nende suhtes mõnes mõttes immuunseks. Loomamustrite kandmisest on saanud pigem märk mängulisest, loovast ja humoorikast suhtumisest moodi ja selles pole ju iseenesest midagi naeruväärset. Ja olgu igaks juhuks selgelt öeldud, et jutt käib kunstlikult taastoodetud mustritest ning nahkadest, mitte Aafrikast salakaubana saabunud hävimisohus liikide kasukatest.
Lahutades mustri materjalist, on eksootiliste loomamustrite puhul tähelepanuväärne nende pendeldamine kõrgmoe ja massimoe, stiilse ja labase, ihaldatu ja põlatu vahel. Ajalukku vaadates oli hallidel aegadel kaugete maade loomanahkade kandmine jõukuse ja kõrgema päritolu sümbol, seda said endale lubada tõepoolest vaid kuningad ja ülikud. Kõrgmoodi saabusid loomad pärast maailmasõdu lõplikult 1950ndatel, kui Christian Dior lõi oma salapärasest muusast Mitzah Bricardist mõjutatuna loomamustrilisi aksessuaare ja rõivaid.
Järgmisel kümnendil sai leopardinahast omamoodi trofeenaiste vormirõivas, selle pilatud moevoolu lõpetas tärkav karusnaha küttimise vastane liikumine ja üldised tuulepöörded ühiskonnas.
Edasi möllasid loomanahad juba märksa sensuaalsema alatooniga, kuid samas kunstlikus ja seega massidele kättesaadavamas teostuses. Leopardist ja muudest džunglielukatest said paheliste rokkstaaride lemmikud – näiteks on leopardinahas poseerinud Debbie Harry ehk Blondie, loomamustreid on aga oma nõrkuseks nimetanud ka kaheksakümnendate stiiliikoon Dame Joan Collins. Mõistagi järgisid enda iidoleid massid ja peagi said džungliloomade mustrid endale külge märksa karikatuursemad kõlavärvid. Hoiatava näitena võib 1980.–1990. aastate seriaalist “Tuvikesed” tuua Peg Bundy, kelleks kehastumine väljaspool stiilipeo raame on vaevalt kellegi eesmärk.
Praegu aga käib mood loomamustritega ümber liberaalsemalt kui iial enne – lubatud on nii pealaest jalatallani džungli-look kui ka mustrite omavaheline segamine. See aga kindlasti ei tähenda käsku vastavaks üledoosiks. Katsetamist väärt on nihkes värvidega loomad – näiteks sinised sebrad ja punased leopardid –, need võivad mõjuda sõltuvalt stilistikast üllatavalt šikilt.
Tulles tagasi loomamustrite juurde, on nende puhul soovitus hoiduda kõrgetest kontsadest, mis võivad tekitada soovimatult hästi tajutava tänavatüdruku vaibi. Ja lõpetuseks sõltub palju ka kandjast endast. Kui midagi on seoses loomamustritega ajas püsima jäänud, on see Christian Diori soovitus: “Kui kannad leopardimustrit, peab sul olema teatud annus küpset naiselikkust. Kui oled lihtsalt ilus ja armas, ära seda kanna.”