Joan räägib, et neil oli Maryga olnud varasemalt nii mõnigi sügavam vestlus, mille põhjal olid ära tundnud, et on paljutki, mis neid ühendab. Sügav side loodusega ja mure selle kestmajäämise pärast, huvi iidsete tsivilisatsioonide vastu, suhe iluga, mis lubab näha kõikjal alati potentsiaali, ning katkematu soov, et maailm, kus elame, oleks parem paik kõigi jaoks. Ta jagas Joaniga veel mõnda märksõna, nagu kartmatus, avatus, spirituaalsus, tugevus, sensuaalsus, ilu, kotkad, rongad ja draakonid, ning andis seejärel täiesti vabad käed. Naiselt, keda disainer  tema tulisuse ja tehtud projektide tõttu väga hindas ja kes on kandnud vaid suuri nimesid nagu, Oscar de la Renta, Prada või üldse udupeent vintaaži, kõlas säärane pakkumine vägagi ahvatlevalt ja samal ajal ka aukartustäratavalt.

Kui Joan Hint käis talle välja mõtte salapärasest mustast makrameekleidist, oli Mary kohe võlutud. Ta käis Gildimajas, andis oma kõikvõimalikud mõõdud ning disainimisprotsess võis alata. “Mediteerisin ja vaigistasin meelt, et loomingul oleks ruumi, kuhu tulla. Visioon tuli. Seejärel võtsin paberi ja tõdesin – ma ei suuda seda joonistada. Kuidas sa disainid midagi, mille tehnikat sa ei tunne?” räägib Joan. “Järelikult tuleb selgeks teha. Ja kui kursuseid pole kohe varnast võtta, õpid ise. Nii ma vaatasingi ööd ja päevad õppefilme erinevatest sõlmimistehnikatest. Pilt selgem, kandsin Mary mõõdud üle mannekeenile, kelle seljas hoomasin vormi ja mõõte oluliselt paremini kui paberil.”

Erinevad mustrivariandid mannekeeni seljas sündisid tavalisest takupaelast. Kleidi keskkohta said kaunistama metsarahvale kohased lehemotiivid ning iga tšakra ehk energiakeskus peenkehal sai oma väepunkti. “Varrukad ja seelikuosa panin paberile, visualiseerides end Maryna – tippisin kikivarvukil mööda tube ja kõrvutasin iseennast muudkui samale pikkusele krutitud mannekeeniga. Kujutlesin kätlemise hetke ning tajusin – kui palju väge annaksid just sellele kandjale põlisameerikalikud narmad varrukate otsas! Selle nägemuse kaudu juba avalduski šamanistlik, sõdalase vaim,” kirjeldab Joan.

Omaette kogemus oli õige meistri leidmine, kes suudaks aga säärase visiooni ellu viia ja ka kvaliteetselt teostada. “Muidugi lootsin leida mõnd meistrit Eestist, kellega punuda külg külje kõrval see kleit valmis. Säärast leidmata, otsisime edasi ja nõnda mitmeid kuid – lähiriikidest Lääne-Euroopani, Lõuna-Ameerika ja kaugete mandrite ning Austraaliani välja. Sealt leidsimegi viimaks makrameepunuja Denisse M Vera, kellega klappis kohe ja kes oli disaini tehnilisest võimalikkusest rabatud,” vestab Joan. “See mõjus julgustavalt.”

Kleit istus kohe esimeses proovis valatult.

Omapärast kleiti said täiendama ka erilised kingad, mis olid valmistatud spetsiaalselt antud ürituseks hinnatud Austria kingameistri Carolin Holzhuberi poolt, kes on seni nõustunud koostööd tegema vaid maailma tipptegijatega, näiteks äärmiselt innovaatilise Iris van Herpeniga. Mustast nahast kingad said kaaslaseks 15-sentimeetrised vasest kontsad, mis sümboliseerivad võrdusmärgina inimeste vahelist võrdsust. “Me oleme kõik inimesed ja väärime vaid parimat. Konfliktid ei ole vajalikud, kuid me tõesti peame õppima teineteist austama, armastama ja abistama, et kujuneda ühiskonnaks, kus kõik on võimalik ja kõik on võrdsed,” sõnab kingameister.

Ka väikesed detailid olid üdini läbimõeldud – sõrmused pärinesid Mary Jordani isiklikust kogust ning kõrvarõngasteks valis Joan Hint Hollandi juveelikunstnik Monocraffti paganistlikud roosast kullast ehted, mida saab peatselt soetada ka Guildi uuest, Laial tänaval avatavast esinduspoest. “Nagu Holzhuberigagi, olen olnud ka Merreliga (Westhoff, Monocraffti looja ja peadisainer) aastaid soojades suhetes. Kõik, mida elus teeme, mängib üks päev rolli,” sõnab Hint.

Palju pilke püüdnud ridikül, mis kandis sõnumit “Võrdsed”, oli aga Mary Jordani enda idee. “Imetlusväärne, millise mängulisuse ja kergusega ta kommunikeerib poliitiliselt vajalikke sõnumeid. Olgem ausad – see on originaalne, kas keegi on üldse varem midagi säärast teinud? See oleks auväärt, kui oleks,” märgib Hint.

Ka soeng ja meik saavad sõnumit kanda. “Ma olen alati võlutud olnud Ellen Walge loomulikult mõjuvast jumestuskunstist ning kuigi see ei tulnud piltide pealt välja, said peokülalised nautida ka Mary silmade ümber kumavaid avatarilikke täpikesi,” kirjeldab Joan. “Samal ajal peegeldas tema soeng Põhjala valküürilikku sõdalasvaimu ning säärases punumiskunstis olen alati usaldanud imelist Kati Vaikret.”

“Praegu olen lihtsalt väga tänulik, et elu hoidis ja kõik õnnestus. Mul on hea meel, et Mary tundis end võitmatu ja kaunina, et see kleit meeldis nii meie inimestele kui ka välismaalastele ja sai mitmel korral märgitud kui üks kaunemaid kleite vastuvõtul,” on moelooja tulemusega väga rahul.