Kolm kohta Venemaal, millest sa varem kuulnudki polnud, aga kuhu tahaksid sel suvel sõita

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Suvel on päikeseloojangud Solovetsi saarel pärast südaööd. Foto: Silvia Pärmann

Tallinn ja Peterburi pole kunagi varem olnud nii hästi ühendatud kui sel suvel. Lisaks loendamatutele bussiliinidele alustas ülemöödunud nädalal Tallinnast Peterburisse lendamist Nordica ja Venemaa suurim siselendude lennufirma Rusline tegi avareisi 22. mail. Mõlemad firmad plaanivadki jääda läbi aasta lendama ja kahe lennufirma peale kokku lubatakse nädalas kuni 28 lendu nädalas. Peterburist on nii rongi, busside kui ka Rusline’i siselendudega aga ülimugav minna avastama kirevat ja külalislahket Venemaad.

Kiži saar. Foto: Vida Press

Kiži saar: kirik, mille sarnast maailm pole näinud

Legend räägib, et kui puuseppmeister Nestor Issanda Muutmise kiriku keset Onega järve asuval pisikesel Kiži saarel valmis sai, viskas ta oma kirve kõrge kaarega järve ja kõmistas: “Maailm ei ole iial varem näinud ja ei näe ka tulevikus enam midagi selletaolist!”

See juhtus 1714. aastal, Põhjasõja ajal. Kirik kerkis osana Kiži saarel asuvast vaimulikust pogost’ist – kaitserajatisega ümbritsetud hoonetest, mis on omased Põhja-Venemaa sellele nurgale.

Imakaunite hõbedaste haavapuust katuselaastudega katedraali kõrval kõgub teine, hilisemast ajast pärit Jumalaema Kaitsmise kirik. See on madalam ja väiksem, mõeldud kasutamiseks aasta kõige külmematel kuudel, kui suures katedraalis jumala teenimiselt mõtted järjekindlalt sooja saamisele liikusid.
Ehkki tegelikult on nii kiriku kui ka katedraali siseruumid karmi kliima tõttu väikesed ja madalad, et säilitada nii palju soojust kui vähegi võimalik.

Ehkki Issanda Muutmise kirik on üleni puidust, on see kaks korda nii kõrge kui Moskva visiitkaardiks olev Vassili Blažennõi kirik Punasel väljakul. See on kavandatud nii, et oleks juba kaugelt teiselt poolt järve näha.
Jumalaema Kaitsmise kiriku sibulkuplid paiknevad madalal katusel ja on katedraali suurele püramiidilaadsele kujule visuaalseks fooniks.

Foto: Vida Press

Mõlemas pühakojas on tohutult isikupära ning tehnilist loovust ja hoogsust. Mõlema puhul on kasutatud ühesugust, tervele Vene puitarhitektuurile omast tehnoloogiat, mille puhul lõigati, vormiti ja viimistleti kõik detailid üksnes kirve abil ja pandi kokku ainult ühte tüüpi ühendust kasutades. Ei mingeid naelu!

Hoone üldine profiil on püramiidikujuline ehk vorm, mida vene inimesed südames kandsid, kuid mille õigeusu kirik 17. sajandil ebasoovitavaks kuulutas.
Kuid Kiži saarele, iidsele paganlikule riitusepaigale, see siiski tuli ja jäi.

Kiži pühakojad on suviti elavad paigad, kuhu toovad Petrozavodskist mitu korda päevas kiired laevad. Kellatornist kostab üle saare muusikakooli õpilaste kellamäng, lauldakse rahvalaule ning kirikute ümber näeb Karjalast kokku toodud puumajades traditsioonilist käsitööd ja külaelu tegemisi.
Kogu saar on siis kõrgesse rohtu kasvanud roheline ja lõhnav idüll.
www.kizhi.karelia.ru

Uppunud kirik keset Volga jõge. Foto: Vida Press

Nižni Novgorod: kas Leonardo da Vinci oli siin?

Nižni Novgorod, Venemaa suuruselt viies linn, asub kohas, kus Oka jõgi suubub Volga jõkke. 1221. aastal asutatud linn näib mäletavat aastaid, kui oli vürstiriigi pealinn ning kus võimas kindlus pidas vastu tatarlaste julmadele rünnakutele.
See on olnud kogu hiiglasliku Volga-regiooni kultuuri ja majanduselu keskus, vahepealsed nõukogude-aastad Gorki nime kandes muutsid üht-teist, aga mitte linna suursugust ja kultuurijanust vaimu.
Nižni Novgorodi 1508.–1511. aastatel ehitatud kremli kohta – selle sama, mis isegi tatartlaste eest kaitsta suutis – sosistatakse siiani, et seda käis loomas Leonardo da Vinci ise.
Rohkem kui miljoni elanikuga linnas kõigi glamuursete jõekruiiside algus- või lõpp-punktiks olevas linnas on elu, mida jälgida, palju. Lisaks ka hulk häid muuseume ja kes on eriline Vene klassikaliste ilusate asjade fänn, siis üsna linna külje all asuvas Gorodetsis on ilmselt maailma parim samovarimuuseum.

Nižni Novgorod. Foto: Vida Press

 

 

Solovetsi saar: põrgust pühamuks

 

Rongisõit Peterburist Valge mere äärde kestab terve öö. Siis viib laev, mille graafiku osas on ainus kindel asi see, et juunist augustini sõidab see iga päev, kahe ja poole tunniga saarestiku suurimale saarele, polaarjoonest 165 kilomeetri kaugusele jäävale Solovetsile, kuhu 1429. aastal pisut hullud mehed kloostri rajasid – sest mujalt nad piisavalt suurt rahu ei leidnud.
1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järel sulgesid bolševikud kloostri ja rajasid mõni aasta hiljem selle hoonetesse vangilaagri “rahvavaenlastele”. Esimesed aastad veel väga julmad ei olnud, vangid hoidsid elus veel munkade rajatud maailma põhjapoolseima botaanikaaia ja kloostri väärtusliku raamatukogu.
1937. aastal tegi Stalin sellest Gulagi laagri, kus suri sadu tuhandeid inimesi. Neid meenutavad saarel kümned ja kümned puuristid metsa all, millele on nimede asemel graveeritud vaid numbrid: 26, 9, 17, 22…
Klooster hakkas saarel uuesti tegutsema 1990. aastate alguses.
Solovetsi saartel elab läbi aasta umbes tuhat inimest. Neist suurem osa on koondunud külla kloostri ümber. Kolmel suvekuul, kui saarele iga päev kuni paarsada palverändurit ja turisti saabub, on avatud hotellid, paar kohvikut ja saiakiosk kloostri külje all, kus Viktoria otse ahjust tulnud saiu ja pirukaid müüb. Talvel on ta mandril koolis.
17. sajandi lõpus oli Solovetsi klooster Põhja-Venemaal olulisim ja koduks 350 mungale. Praegu sekeldab kloostris ja külateedel kümmekond munka.

Solovetsi saar. Foto: Silvia Pärmann

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.