Tellijad teavad rohkem. Liitu tuhandete teiste lugejatega alates 1 eurost kuus. Vali sobiv tellimus siit.
Kuidas pildistada nunnut karvapalli, kelle pisikesed jalad liiguvad tuhat sammu minutis?
Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Iris Kivisalu sai selle aasta alguses peavõidu Baltikumi suurimal portree- ja pulmafotokonkursil I Am Photographer Festival 2017, kus osales kokku umbes 200 fotograafi 15 riigist.
“Ideaalis meeldib mulle töötada enda jaoks põneva (inim)materjaliga, pigem spontaanses keskkonnas, piiratud tingimustes,” ütleb Iris Kivisalu. “Portreed on teine nõrkus, kuigi pean välja tooma, et looma portreteerimine seejuures oli julgelt täiesti esmakordne kogemus.”
Iris meenutab, et kõige keerulisem oli ikkagi leida keskkonna ja Nööbi vahel mingi fotogeeniline klapp, lisaks ka vaheldus vaataja jaoks näoilmetes.
“Klassikalised “Pane jalg üle põlve” või “Vaata paremale ja ole tõsise näoga ” ei ole just adekvaatsed suunamisviisid nunnu karvapalli puhul, kelle pisikesed jalad liiguvad tuhat sammu minutis ja näost on võimalik välja lugeda baasemotsioonidest vaid ühte – siirast rõõmu,” ütleb ta. “Täpselt samad põhjused moodustavad ka selle projekti kõige toredamad jooned.”
Nööbi ja tema perenaise Angeelika Kang-Osula maailma sattumine oli meeleolukas vaheldus ning pildistamispäeva järel pidi Iris tunnistama, et on loomult Nööbist hulga tagasihoidlikum ning isegi juuksuris käib ta tõenäoliselt harvem.
Kuna Nööp ja Angeelika on lahutamatud, on koerakese elu ka seltskondlikus plaanis väga kirev ja tal on parem ülevaade Eesti söögikohtadest kui paljudel inimestel. Tuli tunnistada, et Nööp edestab teda selles plaanis ilmselt pika puuga.
Ennekõike nägi Iris selle päeva jooksul aga piiritut armastust: “Looma elukvaliteet sõltub ikkagi peaasjalikult tema omaniku hoolitsusest, ajast ja võimalustest, nii et Nööbi elustiil on vast kombinatsioon tema inimese väikesest edevusenoodist ja piiritust armastusest oma looma vastu.”
Iris Kivisalu ilmselt loomafotograafina ei jätka, ehkki talle meeldib tegelikult pildistada väga erinevaid asju. Ühenduslüliks nende erinevate projektide vahel on pigem tõsine ja natuke unistav dokumentalistlik käekiri, mis liigub pulmafotograafiast kuni disainivaldkonnani. Tema kontol on ka mitmedki seeriad erinavatele rõiva- ja ehtedisaineritele ja viimasel ajal on ta end avastanud end pildistamas hoopis teisi Eesti fotograafe.
Irise muid töid on avaldatud ja saab ilmselt edaspidigi näha Eesti suurimates päeva- ja nädalalalehtedes, aga hiljuti maailmas laiemalt ka näiteks “Der Spiegelis”. 2015. aastal sündis suur üleriigiline rändnäitus kahasse “Ma armastan aidata” annetuskeskkonnaga, lisaks tegutseb ta ka feministliku ajakirja sugu:N fototoimetajana.