Tellijad teavad rohkem. Liitu tuhandete teiste lugejatega alates 1 eurost kuus. Vali sobiv tellimus siit.
Öö Balti riikide kõige luksuslikumas hotellis on väärt poole Türgi reisi hinda
Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Kui minult küsitakse, kuhu järgmisena reisida plaanin, siis tavaliselt on selle vastuseks mõni mõnusa kliimaga linn, riik või regioon. Ent vahel harva, tõesti harva, on selleks hotelli nimi. Sest õnneks ikka veel tehakse hotelle, mis on sihtkohad omaette ja sama sisukad kui linnad, milles nad asuvad.
Grand Hotel Kempinski Riga on üks selline sihtkoht, mida külastades on muuhulgas võimalus näha ka Riiat – aga need võivad olla ka kaks täiesti eraldiseisvat reisi lõunanaabrite juurde.
Kõik tegelikult teavad, kus uhiuus viie tärni hotell asub – see on täpselt ooperiteatri kõrval, vanalinna serval, kus mõned mäletavad seisvat hotelli Riga ja teised, soliidses eas või lihtsalt ajaloohuvilised inimesed, teavad seda kui hotelli Roma. Seega oli Riia Kempinski legend juba rohkem kui sada aastat enne avamispidu. Aastal 1878 avas seal uksed hotell Roma ja tähelend algas juba siis.
Teine maailmasõda lõpetas Roma elu, maja tuli praktiliselt uuesti üles ehitada ning sündis uus hotell Riga. Osa selle interjöörist on kaitse all ning detailid eksponeeritud ka tänases interjööris – võib-olla just tänu sellele ei jäta kogu hotell üledisainitud, ebamugavalt kalli ja liiga glamuurse koha muljet, kuhu porisemal ajal ei julgekski sisse astuda, kartes marmorpõrandale koledaid jalajälgi jätta.
Maailma parim teatrikohvik
Kempinski on Riias suutnud säilitada väga inimliku näo. See on maja, kus tunnevad end väga hästi nii suurfirmade juhid, meelelahutusmaailma staarid kui ka tavalised Riia inimesed, kes põikavad enne ooperisse minekut baari sisse, et nautida klaasi veini või kokteili. Pigem viimast, sest legendi kohaselt segati kokku just selles baaris kogu Nõukogude Liidu esimene kokteil.
Kui ka arvasid, et see on lihtsalt ebaõnnestunud nali, et Vana Tallinna on šampanjaga joodud, siis paraku selgub, et väga sarnane jook – mis koosneb Riia balsamist ja Riga nime kandvast vahuveinist -, ongi Balti kokteilikultuuri alus. See on jook, mida kord elus peab maitsma, mitte ilmtingimata lõpuni jooma, ja ausalt öeldes on paremat kohta raske välja pakkuda.
Enne tubadesse ja restorani siirdumist peab siiski veel peatuma hotelli vaimustaval asukohal ooperiteatri kõrval. Sattusin Riiga krõbedate miinuskraadide ajal ja ei tundnud ise suurt kiusatust teatrist vaheajal lahkuda. Ent pisut soojematel õhtutel pidi olema juba täiesti tavaline see, et inimesed kiirel sammul vaheajaks üle tee Kempinski baari kõnnivad teatrimaja hämarates koridorides jalutamise asemel.
Hotelli nimes sisalduv grand ütleb tegelikult juba kõik ära interjööri ja teeninduse kohta. Hotelli lobby-baaris põleb kaminas tuli, lilled on ehtsad ja värsked ning igal pärastlõunal on võimalik seal endale korraldada teetseremoonia, mis tähendab, et lõunasöögi võib asendada (või seda täiendada) ahvatleva koogivalikuga (on ka soolaseid suupisteid) ning mõnusa soojendava kannutäie teega. Kempinski on päevasteks kogunemisteks palju populaarsem koht, kui oleks arvata võinud. Paras sagin täidab maja kogu aeg ega lase tekkida kohmetust tekitaval tühjusel, mis paljude näib olevat viie tärni hotellide lahutamatu osa.
Hotelli arvukad seminariruumid on eraldi sissepääsuga ja tegelikku ülevaadet sellest, kui palju majas korraga inimesi viibib, päris hästi ei saagi. Kindlasti on alati keegi varjunud ka luksuslike puitnikerdustega sigarituppa, mille interjöör erineb radikaalselt muu maja omast. See on Armeeniale kummarduse tegev tuba (just sealt on pärit maja omanikud), kus pole koonerdatud puitu viinamarjakobarate graveerimisel. Ent see kõik jääb ikkagi selgelt hea maitse piiresse.
Suvel avatakse katuserestoran
Praegu on avatud vaid üks restoran – suveks avab hotelli katusealusel korrusel uksed teinegi, rääkimata selle imelisest katuseterrasist. Restoran Amber pakub praegu kõike, alustades hommikusöökidest ja ärilõunatest mitmekäiguliste õhtusöökideni välja. Isegi lihtne päevapraad ahjulõhest suudetakse seal serveerida kauni gurmeeroana. Et hommikusöögi ajal on lisaks buffeelauale köögis askeldamas kolm kokka, kes pošeerivad, praevad ja küpsetavad mune ja vahlveid, enam ei üllatagi.
Hotelli interjöör ei raba kaaseagse disaini pärlitega, ent on klassikaliselt kaunis selle sõnapaari kõige paremas tähenduses. Kunstiteosed seintel on pretensioonitud, ent samas kaugelt kitšist, värvigamma turvaline, mööbel mugav ja iga detail täpselt paigas – alustades toas ootavast tervituskaardist kuni karbi värske sefiirini diivanilaual -, nii armas ja nii lätilik žest, et sekundiks läks isegi meelest, kui vähe mulle sefiir maitseb.
Ent restoran ja baar ei täida päeva – Kempinski teeb sihtkohaks omaette hotelli soklikorrusel laiuv spaa, kus võib märkamatult veeta terve päeva. Basseinis kannatab isegi mõne pikkuse ujuda, saunad on ausad ning selle kõige vahel saab lamamistoolides tukkuda hästi lõhnavas ja sumedalt valgustatud lounge’is. Massaažid ja kehahoolitsused on loomulikult ka menüüs: nende tase on kindlasti muljetavaldav, ent seda on ka hind.
Ehkki Eestis elades võib Läti poole ostureisidele suunduvaid autodekolonne vaadates jääda mulje, et Lätis on kõik kohutavalt odav, siis paraku pole see kaugeltki mitte nii. Kahese toa hind algab 195 eurot üheks ööks ja tõuseb suvekuudeks veel kõrgemalegi, tunnine massaaž maksab ligi sada eurot ja pokaali veini eest 12 eurot baaris välja käia pole vähimgi probleem – kokteilid võivad aga juba ooperipiletiga ühte hinnaklassi mahtuda.
Aga õnneks ei jää lahkudes vähimatki kahtlust osas, kas see oli hästi kulutatud raha. Muidugi oli.