3. Millal tegid enda esimese käekoti?
Esimese väiksemat sorti kotikese tegin kuskil algklasside lõpus. Mäletan, et liimisin nahale mere äärest korjatud väikesed karbid ja olin tulemuse üle väga õnnelik. Keskkoolis sai katsetatud rohkem ning mõned kotid on mu ema alleski hoidnud.

4. Mis andis sulle tõuke teha enda bränd?
Bränd lihtsalt kujunes. Kaheksa aastat tagasi üürisin kahe sõbrannaga Telliskivi Loomelinnakus ateljeed. Käisime seal töö kõrvalt nokitsemas (töötasin siis hoopis Kumus haridusprogrammide kuraatorina). Tekkisid esimesed kliendid ning ühel hetkel tundsin, et tahan proovida, kas ise stuudiot pidades on võimalik ära elada. Hetk tundus õige! Kodus ja tööl vedelesid kottide kavandid ja proovid ning töölt vabad hetked kulusid õmblemisele. Nii rentisingi suuremad ruumid ja ostsin esimese kasutatud masina. See, et minu nimi brändiks muutus, oli juhuslik. Võhikuna ei osanud ma sellel ajal brändi loomisele mõelda ning see, mis olin mina, oli ka bränd.

5. Mis sulle kogu loomis- ja teostusprotsessi juures kõige rohkem meeldib?
Mulle meeldib kõige rohkem see hetk, kui millegi uue kavand päriselt valmis saab. Tegelikult meeldib mulle isegi valmissaamisele eelnev protsess, sest kui esimene prototüüp valmis saab, ei pruugi see päris SEE olla, mida algselt kavandasin.

6. Kui peaksid kirjeldama ühe sõnaga enda loomingut, mis see oleks?
EGO. See on ka ühe minu kotiseeria nimi.

7. Kes on see naine, kes kannab sinu käekotte?
Minu klientide seas on koolilapsi ja vanavanaemasid, sotsiaalselt ja majanduslikult väga erineva taustaga naisi. Arvan, et nende kõigi ühine joon on see, et nad hoolivad, kes ja mis toote taga on – kes on selle valmistanud ning milline on päritolu.

8. Mis on sinu kõige suurem õppetund olnud selles äris?
Valusaid õppetunde on olnud palju! Majanduslikult oli väga keeruline, kui kaks aastat tagasi käisid stuudios vargad ning viisid kaasa pea kõik showroom’is olevad valmis ja poolikud kotid. Palju on olnud erinevaid nõuandjaid, kes vahel ehk liigagi agaralt stuudio elusse sekkunud ning sellega segadust tekitanud. Arvan, et kõige rohkem olen õppinud ennast kuulama ja usaldama!

9. Mis tüüpi kott võiks kuuluda iga naise aksessuaaride hulka?
Klassikaline ridikül – clutch – see on justkui väike must kleit, pärlkõrvarõngad või punane huulepulk.

10. Kust sa ammutad inspiratsiooni?
Igalt poolt. Loomeinimesed töötavad väga erinevalt ja samas ka sarnaselt. Mina pean enne uue kavandamist puhkama või hoopis stuudio korralikult ära koristama (tihti ka ümber tõstma või kolima :)). Aktiivses loomeprotsessis inspireerib aga kõik! See, kuidas lastele hommikuhelveste pakki avan, vastasmaja hallikaspunakas fassaad või autoistme teping. Näen seda, millele lahendust otsin.

11. Milline on su kõige aegade lemmikuim käekott, mille oled teinud ja miks?
Ühte kindlat lemmikut mul ei ole. Mulle meeldivad erinevas olukorras erinevad mudelid: Anna on minu lemmik reisikott, Audrey’d kannan igapäevaselt. Hetkel meeldivad mulle väikesed Lily’d, just nende eriliselt mini suuruse pärast. Koti sisse mahub aga üllatavalt palju.

12. Kus sa näed ennast viie aasta pärast?
Isiklikus plaanis tahaksin ennast veel veidi täiendada, see kajastub kindlasti ka stuudio tegemistes. Stuudiol on tänaseks välja kujunenud väga toredad partnerid, kellega erinevates valdkondades koostööd teen. Loodan, et viie aasta pärast on  toredaid partnerid veelgi rohkem, sest sellest sõltub ka palju muud.

13. Millist nõu annaksid nendele inimestele, kes tahaksid samasse ärisse astuda?
Kuula alati ennast ja enda sisetunnet!

14. Mis on sinu lemmik mantra või tsitaat, mille järgi sa elad?
“Inspiratsioon on olemas, aga ta peab leidma sinu töötamas.” Picasso