Menukirjaniku Juno Dawsoni uus raamat “Puhtaks” räägib heroiinisõltuvuse kõige jäledamatest külgedest. Kuidas ta nii karmist teemast kirjutada oskab ja kuidas on transnaisena kapist väljatulek tema elu raputanud, jutustab ta eksklusiivintevjuus Moe lugejatele.
“Ma olen suremas.
Enam ei suuda.
Päästke mind siit põrgust.
Laske mul rahus surra.
Visklen voodis. Ma põlen üleni. Ma sulan. Ma olen läbimärg. Koorin magamisriided oma ihult. Järgmisena kooriks oma tulikuuma naha kui saaks, sest MA PÕLEN. Varsti plahvatan nagu vorst. Mu nahk lõheneb ja mu siseorganid voolavad välja nagu limased angerjad. Olen üleni valudes. Seest on valus. Väljast on valus. Mu lupjunud, kanged ja sõlmes kondid väänavad ülejäänud keha ebaloomulikult vastikutesse asenditesse. Ma olen soolastesse voodilinadesse väändunud koletis.
Neerudel on pulss.
Kõikides soontes ja mu kuses voolavad klaasikillud.
Veeren voodist välja ja oksendan vaibale.”
On alles raamatu 37. lehekülg. Ja juba Juno ei hellita. Edasi, olgu hoiatatud, läheb ainult hullemaks. Kõik heroiinisõltuvuse võikamad hetked on selles raamatus peaaegu perverse detailsusega lahti kirjutatud.