Taimpargitud naha lõhn on nii eriline ja nii hea, et see lihtsalt tekitas sõltuvuse. Ja nii nagu inimeste puhul ei oska keegi täpselt seletada, mis kedagi lõplikult võlub, siis mind võlus niimoodi salapäraselt just taimpargitud nahk.

Räägi oma loomingust, mis teeb selle unikaalseks?
Minu looming on sündinud puhtast vajadusest: ma ei leidnud endale kaubandusest ideaalset kotti, järelikult tuli see ise valmistada. Minu looming ongi ilmselt seetõttu unikaalne,  et “mees metsast” tegi endale lihtsalt koti. Esialgu kaugemat plaani ei olnud.

Millal tegid oma esimese käekoti?
Erinevatest materjalidest olen neid varemgi teinud, kuid esimese nahkkoti valmistasin paari aasta eest.

Kas meenub mõni kunagine töö, millele tagasi mõeldes hakkab hirmus piinlik?
Hirmus piinlik ei hakka, kuid arengut on täna üsna humoorikas vaadata.

Mis andis sulle tõuke teha enda bränd ja millal sellega algust tegid?
Seoses sellega, et sattusin naha juurde üsna juhuslikult ja armusin materjali täielikult, siis suurimaks tõukeks oligi soov tegeleda selle kõigega veel rohkem ja proovida päriselt kätt ettevõtluses. JOTHEL on ametlikult poolteist aastat vana.

Peamine küsimus, mida esitatakse, kui kuuldakse, et oled disainer.
Ma ise arvan, et ma ei ole disainer, aga tihti küsitakse, et kuidas ma seda oskan.

Kas vastab tõele, et disainerid käivad alati mustas? Mitu värvilist riideeset sul kapis leidub?
Ma ei arva, et ainult disainerid käivad mustas, siin ei ole minu jaoks mingit seost. Iroonilisel kombel on minu kapis aga tõesti palju musta, kuid seal kõrval ka kõik hallid, pruunid, tumesinised ja murtud, pastelsed heledad toonid.

Kindlasti ei leia minu kapist ega kodust üldiselt iial midagi punast, kollast ega rohelist. Värvid väsitavad mind.

Kas tarbid ainult disaineriloomingut või põikad teinekord ta tavapoodi sisse?
Minu jaoks ei ole bränd oluline, ese peab olema “minu nägu”, korralikult valmistatud, lihtsa disainiga. Täna tarbingi sel eeldusel esmajärjekorras Eesti disaini.

Isiklik suurim moefopaa.
Ma ei ole kunagi moest midagi teadnud ega seda jälginud. Olen alati olnud minimalistliku ja omamoodi maitsega ning iseennast suhteliselt mõnusalt usaldanud, seetõttu ei mäleta ühtegi tõsist fopaad, mille üle tagantjärele naerda või piinlikkust tunda.

Lemmikese garderoobist. Lemmiklinn. Lemmikbränd.
Lemmikuid on mul garderoobis palju, niisama ma asju kokku ei osta, kõik, mis kappi jõuavad, peavad olema mugavad, lihtsad, minulikud ja kiiksuga.

Lemmiklinnasid ei ole seevastu ühtegi, pigem eelistan mõnda piirkonda teisele. Kuigi olen totaalselt suveinimene, siis kõige paremini ja iseendana tunnen ennast seal, kus palmid ei kasva – näiteks Šotimaal ja Skandinaavia põhjaosas.

Lemmikbrändi ei ole, olen avatud kõigele, peaasi, et ese on minulik.

Parim nali.
Nali, naer ja tögamine, põhiliselt iseenda üle, on minu igapäeva lahutamatu osa. Kõige parem nali tekib reeglina situatsioonikoomikast, anekdoodid mulle meelde ei jää. Mul on tugevad miimikakortsud.

Suurim nõrkus.
Ilmselt magus ja magamine. Nendest kahest ei saa mul kunagi küllalt.

Mis sulle kogu selle loomis- ja teostusprotsessi juures enim meeldib?
Senini rõõmustan iga valminud koti, klientide emotsioonide ja tagasiside üle ning suunurgad tõusevad üles ka iga uue idee peale.

Kott, mida pole veel disaininud, aga kindlasti tahaksid.
Lõplikult ei ole veel disaininud, kuid plaanis on kindlasti portfell ja seljakott, mis sobivad nii meestele kui naistele.

Kui peaksid kirjeldama ühe sõnaga oma loomingut, mis see oleks?
Tagasihoidlik.

Kes on see naine, kes kannab su käekotti?
Naine, kes armastab lihtsat ja puhast disaini, hindab kvaliteetset materjali ja kodumaist käsitööd.

Mis on olnud sinu suurim õppetund selles äris?
See õppetund on senini olnud positiivne – kui on olemas suur tahtmine ja kirg, siis saab inimene hakkama absoluutselt kõigega!

Mis tüüpi käekott võiks kuuluda iga naise aksessuaaride hulka?
Vajadused ja harjumused on väga erinevad, seetõttu ei tahaks üldistada, kuid kindlasti peaks kuuluma iga naise garderoobi üks piisavalt elegantne, samas tagasihoidlik, tumedat tooni clutch õhtusteks üritusteks.

Milline on sinu kõigi aegade lemmikum kott, mille oled teinud ja miks?
Hetkel on JOTHEL-i põhikollektsioonis kolm mudelit, igaüks neist mõeldud omas olukorras kandmiseks. Need kõik on võrdselt minu lemmikud, igapäevaselt käin suure Mariaga, mis on minu jaoks asendamatu tänu oma lõputule mahutavusele.

Milline on sinu kõige müüdavam ese olnud läbi aegade?
Mudelid Elisabeth ja Johanna on õige pisut Mariast ees.

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?
Toimetan täna oma brändiga üksinda, põhitegemiste kõrvalt. Võib juhtuda, et viie aasta pärast on mul keegi abis, kes tegeleb müügi ja reklaamiga – olen sellise suhtlemise jaoks ise liiga introvertne inimene.

Loominguline pool jääb minule ja tootmises ei soovi ma liiga suureks kasvada, teen nii palju, kui ise jõuan. Mulle meeldib, et iga JOTHEL tänavapildis on algusest lõpuni minu enda valmistatud.

Millist nõu annaksid inimesele, kes tahab samasse ärisse astuda?
Minu äri on täielikult üheinimeseäri, mis on omamoodi keeruline ja väidetavalt ka julge ettevõtmine. Siiski soovitan kõigil katsetada, kui tegevus meeldib nii palju, et võtab pikemat aega ööune. Suure kireta ja iseenda usaldamiseta ei ole mõtet, kardan, et nii võib üsna kergelt tulla käega löömise hetk. Kiiret rikastumist ei maksaks samuti oodata.

Millise mantra järgi elad?
„It is only with the heart that one can see rightly; What is essential is invisible to the eye.” (tõlkes: Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.” Antoine de Saint-Exupéry