Tallinna Linnahall on Kalamaja ja vanalinna piiril asuv 4200-kohalise vaatesaali, jäähalli ja kohvikute ning teiste ruumidega olev ehitis, mille algne nimetus oli Vladimir Iljitš Lenini nimeline Tallinna Kultuuri- ja Spordipalee.
Hoone arhitektid olid Raine Karp ja Riina Altmäe RPI Eesti Tööstusprojektist. Linnahall valmis 1980. aasta Moskva suveolümpiamängudeks, ehitajaks Tallinna Ehitustrust. Hoone rajamisel oli eesmärgiks säilitada merelt avanev vaade vanalinna siluetile. Kuna hoone rajamise ajal ei saanud kaotada sadamasse viivat raudteeharu, toimib hoone ka raudteesillana jalakäijatele. Hoone suletus ja muruga kaldpindadeks maskeeritud seinad tekitavad seose lähedal asuvate Rootsi-aegsete bastionidega. Tallinna Linnahall pälvis biennaali Interarh-83 grand prix’ ja Rahvusvahelise Arhitektide Liidu presidendi kuldmedali ja preemia. Lisaks 1984. aastal NSV Liidu riikliku preemia, mistõttu arvati linnahall ka muinsuskaitseobjektide nimekirja.
Linnahall oli ainus nõukogude perioodil kerkinud mereäärne avalik objekt. Seetõttu omab linnahall nii kultuurilist kui ka linnaruumilist tähtsust. Hiljem on Tallinna linnavalitsus teinud katseid linnahalli tema soodsa asukoha tõttu mitmeid korda maha müüa ja/või lammutada. Linnahalli haldab Tallinna Linnahalli Aktsiaselts. Linnahalli kinnistu kuulub Tallinna linnale, vastav kanne tehti kinnistusraamatusse 21. juulil 2003. Kuna linnahalli kompleks tunnistati kultuuriministri 1997. aasta 18. augusti määrusega nr 55 kultuurimälestiseks, on muinsuskaitseseaduse § 27 lg 2 kohaselt kinnistu võõrandamise korral ostueesõigus Eesti Vabariigil.