Hanna-Maria Vanaküla: “Ehtekunstnikuks ei sünnita, selleks tuleb õppida, roppu moodi tööd teha ja areneda”

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Foto: Erinn M. Cox

Hanna-Maria Vanaküla (30) on Eesti Kunstiakadeemia magistratuuris õppiv ehtekunstnik, kes just hiljuti pälvis sihtasutuse Noor Ehe stipendiumi peapreemia.

Millal teadsid, et tahad ehtekunsti õppima minna? 
Jõudsin ehtekunstini päris suure ringiga, kuni 25. eluaastani ei teadnud ma midagi kaasaegse ehtekunsti olemasolust. Minu ema töötas väikeses vanakooli optikas, sellises, kus kohapeal tehakse kõike-  müüakse prille, kontrollitakse nägemist ja lihvitakse klaasid ning lapsena tuli mul seal sageli aega veeta.

Seetõttu tunduski pärast keskkooli täiesti enesestmõistetav valik Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli optomeetria eriala. Pärast mõningaid aastaid optometristi ja meistrina töötamist tundsin, et seinad tõmbuvad aina kitsamaks ja vajan muutust.

Hakkasin otsima eriala, kus saaks kokku puutuda võimalikult paljude erinevate materjalide ja tehnoloogiatega ning avastasin ehtekunsti.

Mis muudab su loomingu unikaalseks?
Oma loomingus üritan edasi anda lugusid, seda aga sügavamal narratiivsel tasandil. Püüan tabada igavikulisi ja isiklikke sisemise tundeid ning mängida nende tähendustega, seda ainuomasel minulikul viisil. Mõnikord on see tume, provokatiivne, salapärane ja seksikas, teisel juhul aga minimaalne ja pilvine.

Millal tegid oma esimese ehte?
Esimese ehte tegin prillitöökojas, eks see oli poolnaljaga, keerutasin prillisanga sõrmuseks. See on mul endiselt alles.

Kas meenub mõni kunagine töö, millele tagasi mõeldes hakkab hirmus piinlik?
Mul ei ole ühegi ehte puhul tagasi mõeldes piinlik. Kindlasti ei leia paljud tööd enam mu portfoolios kohta, aga see kõik on olnud kasvamise osa.

Ehtekunstnikuks ei sünnita, selleks tuleb õppida, roppu moodi tööd teha ja areneda. Pigem on mul piinlik tehniliste apsude üle, mida olen teinud, näiteks, kuidas ma ei saanud hakkama hõbeda sulatamisega või traadi tõmbamisega.

Foto: Hansel Dai

Peamine küsimus, mida esitatakse, kui kuuldakse, et oled disainer.
Kus sinu töid näha saab?

Suurim klišee, mida oled disaineri kohta kuulnud.
Need tüübid on kogu aeg täis.

Kas vastab tõele, et disainerid käivad alati mustas? Mitu värvilist riideeset sul kapis leidub?
Kindlasti ei käi kõik disainerid mustas, aga paraku kuulun mina pigem selle stereotüübi hulka. Alles hiljaaegu jooksis mulle bussipeatusesse järele naabrimees, kes küsis, kas keegi minu pereliikmetest on ära surnud.

Värvilisi riideesemeid mul kapis ikka leidub, vaatan neid iga päev ja siis tõmban jälle musta kleidi selga.

Kas tarbid ainult disaineriloomingut või põikad teinekord ta tavapoodi sisse?
Disainerilooming on südamelähedane, aga luban seda vastavalt võimalustele, pigem ostan kaltsukatest ja tavapoodidest.

Foto: Hansel Dai

Isiklik suurim moefopaa.
Ütleme nii, et teismelisena olin väga loominguline meigiga. Ma siiani ei mõista, kuidas mu vanemad mind uksest välja lubasid.

Lemmikese garderoobist. Lemmiklinn. Lemmikbränd.
Ma olen väga vilets lemmikutega, kõik sõltub päevast ja tujust. Täna on külm ja tuuline ning lemmikese on must mantel. Lemmiklinn võiks olla kevadine München. Lemmikbrändi ei oska otseselt välja tuua, meeldivad väga paljud tegijad.

Parim nali.
Parimad naljad tulevad alati laste suust. Väikeste inimeste kontrollimatu aususe vastu ei saa miski.

Suurim nõrkus.
Hea kvaliteetne toit.

Foto: Hansel Dai

Mis sulle kogu selle loomis- ja teostusprotsessi juures enim meeldib?
Kõige enam pakub rahuldust eneseületuse moment. Iga algus on emotsionaalne, selles on nii pöörast vaimustust kui valusaid pisaraid. Mõnikord saadab ebaõnnestumine, sellisel juhul tuleb idee ümber mõelda ja vahel ka loobuda. Seda enam on rõõm suurem õnnestumiste puhul.

Ehe, mida pole veel disaininud, aga kindlasti tahaksid?
Prillid. Aga ma pole kindel, kas selleni üldse kunagi jõuan, vahel on liiga sügavamad teadmised pigem loominguliseks takistuseks.

Kui peaksid kirjeldama ühe sõnaga oma loomingut, mis see oleks?
Julge.

Kes on see naine, kes kannab su ehteid?
Minu ehted on pigem sooneutraalsed, neid kandvad inimesed on teadlikud ja kompleksivabad.

Foto: Hansel Dai

Mis on olnud sinu suurim õppetund selles äris?
Mulle tundub, et olen hetkel oma suurimaid õppetunde alles saamas. Näiteks seda, kuidas hinnata strateegiliselt õigesti oma loomingut.

Mis tüüpi ehe võiks kuuluda iga naise aksessuaaride hulka?
Sellele küsimusele mul vastus puudub, minu jaoks on ehete kandmine väga personaalne ja sõltub inimestest.

Milline on sinu kõigi aegade lemmikum ehe, mille oled teinud ja miks?
Mul ei ole lemmikut. Millegi uue loomiseks tuleb alati vanast lahti lasta. Vastasel juhul hakkad ennast ja oma mõtteid kordama.

Milline on sinu kõige müüdavam ehe olnud läbi aegade?
Kunstiloomingut ma ei reprodutseeri üldjuhul, seega ei saa müüdaivamat nimetada. Eesti Kunstiakadeemias aksessuaarikursuse raames sündinud piparkoogivormidest ehteseeria “Holy Pony” on minu loomingus ainus, mida võib üldse leida müügil disainipoes (Tali).

Foto: Hansel Dai

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?
Viie aasta pärast olen väljunud kooli seinte vahelt ja jagan kusagil suurepärases kohas stuudiot maailma parimate kolleegidega.

Millist nõu annaksid inimesele, kes tahaksid ehtekunstnikuna töötada?
Ehtekunsti maailm on sügav põnev ja väga raske, aga see on seda väärt!

Millise mantra järgi elad?
Ever tried. Ever failed. No matter. Try Again. Fail again. Fail better (Kunagi proovinud. Kunagi ebaõnnestunud. Pole vahet. Ebaõnnestu uuesti. Ebaõnnestu paremini – tõlkes).

Foto: Daniele de Carolis

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.