Miks just orhidee? Miks mitte mõni teine õis?
Mulle endale tohutult meeldivad orhideed. Nad on mingis mõttes minimalistlikud, kuid väga kaunid. Pluss tehnilise poole pealt on oluline, et lilleõis oleks paksem. Muidu ei saa võtta sellest vormi.

Minu loomingus on iga ripats unikaalne, kuna vorm on võetud päris lilleõie pealt ehk teist samasugust ei leidu. Ehk teisisõnu: lill pannakse vedelasse kipsi, millest õis seejärel välja põletatakse. Hiljem tuleb sulatada vastav kogus metalli, millega vorm uuesti täidetakse.

Kas vahepeal tegelesid ka ehtekunstiga või keskendusid vaid stilisti ametile?
Stilistika jõudis minuni pärast ülikooli lõppu kuidagi väga loomulikult ja läksin selle vooluga kaasa. Ehtekunst jäi üsna tagaplaanile.

Kuidas sa jõudsid ehtekunsti juurde tagasi? Kas mõte sellest tiksus kogu aeg peas ja ootas oma õiget aega?
See mõte on tiksunud vahelduva eduga aastaid peas. Sel suvel toimus suurem läbimurre ja otsustasin tulla esialgu välja orhideekollektsiooniga, mida olen täiendanud, sest pikalt on olnud soov luua midagi, millel oleks suurem väärtus. Et naised kannaksid mu ehteid pikemalt kui masstoodangut ja pärandaksid edasi ka enda lastele. Vääriskivid tõin mängu seetõttu, et igal kivil on tähendus ja tervendav mõju, näiteks peetakse teemantit puhtuse sümboliks, mis toob selgust ja terviklikkust. Ka muudab teemant kandja julgemaks.

Millised on su n-ö tulevikuplaanid? Kas mõni teine õis tuleb ka mängu või jätkad praegu orhidee-kollektsiooni arendamisega?
Praegu keskendun orhidee-kollektisooni arendamisele. Mul on ka teise kollektsiooni idee olemas, mida olen juba pikalt peas veeretanud, kuid see pole seotud lilleõitega. Nimelt oleks see veidi muinasjututeemaline kollektsioon, kust leiaks imeväikeseid armsaid mustade pärlite ja teemantidega kaunistatud hirvekestest ripatseid ning kõrvarõngaid.

Ja kaugemas tulevikus sooviks teha taas filigraatehnikas – stiil, mille puhul vormitakse erineva paksusega traadist väga detailselt vorme -, ehteid. See on meil Eestis suhteliselt välja surnud, ka pole minu õpetaja Aida Lippin kahjuks elus. See on tõeliselt aegnõudev tehnika, mida täiendasin oma käekirjaga, lisades uusi mustreid ja kujundeid, pärleid ning poolvääriskive. Kuna olen väga pedantne, siis sooviksin seda veel õppida enne nii Eestis kui Portugalis – kuigi nende käekiri erineb Eesti omast -, kui taas tegema hakkan.

Kui kaua valmib üks ehe? Kas mõni on ka ootel ja valmis ning saab kohapeal soetada?
Konkreetset ajakulu on raske öelda, pigem on see mitme päeva peale jaotunud tegevus. Praegu on olemas hõbedane ja kullatud ripats. Mõlemale on võimalik lisada kliendi soovil ka teemant või mõni muu sobiv vääriskivi.

Kust on võimalik su loomingut leida? Kas lähiajal kavatsed ehted ka mõnesse poodi müüki anda?
Praegu saab ehteid minu käest, aga plaanis on viia müüki ka Tallinna vanalinnas asuvasse A-galeriisse.

Kui suur ehtekandja sa ise oled? Ehk teisisõnu: mida leidub su ehtelaekas (kas ka iseenda loomingut)?
Huvitav on see, et pärast õpingute alustamist kadusid ehted minu elust ära. Enne kandsin palju aksessuaare, aga nüüd väga harva. See on millegipärast omane suhteliselt paljudele ehtekunstnikele ja moedisaineritele.

Kõige lemmikum ehe on minu sõbranna Sigrid M Leisi lihtne mäekristalliga kaelakee ja üks talisman, mille sees on peidus Indias aasta aega mantratega väestatud yantra (reeglipärane kujund, mida kasutatakse nii spirituaalseteks praktikateks kui ka astroloogias).