Millal tegid oma esimese ehte?
Esimest ma ei mäleta, kuid kui ükskord varateismelisena sai see ots lahti tehtud, ei saanudki enam pidama. Hoog pole veel tänase päevani raugenud. Pole ei koolid, töökohad ega muud elumuutused suutnud seda kirge lämmatada.

Kas meenub mõni kunagine töö, millele tagasi mõeldes hakkab hirmus piinlik?
Ehteid tegin juba enne Kunstiakadeemiat. Kui vaatan neid asju praegu, mida kandsin siis uhkusega, näen tehnoloogilist katastroofi. Näiteks oli üks pross, kus oli akrüülvärvidega ülevõõbatud nukupea, mis oli metallist osa külge kinnitatud mingi halli kahekomponentse plögaga. Aga piinlik ei ole kindlasti, vastupidi.

Tunnen uhkust, et olen osanud olematute võimaluste ja oskuste juures olla nii leidlik ja sihikindel. Hoian neid asju alles, sest nad tuletavad mulle meelde, millised isikuomadused on mind edasi viinud. Kui ma poleks neid asju niimoodi oma peaga teinud, poleks minust ka ehtekunstnikku saanud. Varsti olen valmis neid asju isegi uuesti kandma, sest nad on kuidagi mõnusalt “punk”.

Mis andis sulle tõuke teha enda bränd ja millal sellega algust tegid?
Enda arvates polegi ma veel enda brändiga algust teinud. Pean ennast pigem kunstnikuks ning mul tekib isegi tõrge, kui pean ennast disaineri või brändina identifitseerima. Samas on nende mõistete piirid ikkagi üsna hajusad ja võib-olla moodustab see, mis ma teen kellegi jaoks brändi. Ehteid teen ikka sellepärast, et huvi selle ala vastu on suur ja teistmoodi ei oskagi enam olla.

Peamine küsimus, mida esitatakse, kui kuuldakse, et oled disainer.
Tavaliselt esitlen ennast kui ehtekunstnikku. Palju on küsitud: kas tõesti on võimalik sellest ära elada? Võib-olla kõlaks disainer peenemalt ja siis küsitaks midagi muud.

Suurim klišee, mida oled disaineri kohta kuulnud.
Lakkamatu glamuur.

Kas vastab tõele, et disainerid käivad alati mustas? Mitu värvilist riideeset sul kapis leidub?
Sellel on tõepõhi all, must on disainerite hulgas popp. Kuidagi märkamatult muutus ka minu kapi sisu õpingute ajal mustaks, kuid nüüd olen selle tagasi tõrjunud ja naudin värve.

Kas tarbid ainult disaineriloomingut või põikad teinekord ta tavapoodi sisse?
Hindan ja imetlen kvaliteetset disaini, kuid ma pole kindlasti keegi, kes brändidesse kinni jääks või neid taga ajaks. Minu kiiks on naturaalsed materjalid. Võimalusel valin alati naturaalse naha, siidi, linase, kašmiiri, meriino jt villad. Tavapoodi ma ei välista, kuid pole ka suur austaja.

Lõviosa asjadest soetan hoopis teise ringi poodidest. Olen suur kaltsuka-gurmaan ning on tekkinud teatav vilumus leida üles parimad palad ja kõige peenemad materjalid, mis on keskmisest poe kaubast kõvasti kvaliteetsemad. Kõikvõimalikud sünteetilised kiud leiavad üha harvem tee minu kappi.

Isiklik suurim moefopaa.
Puberteedi eas sai katsetatud erinevaid asju. Eriti suurte räppari-stiilis kottpükste ja liibuva pluusi kombinatsiooni ma enam enda seljas näha ei soovi.

Lemmikese garderoobist. Lemmiklinn. Lemmikbränd.
Praegu on lemmikuks paks kašmiirkampsun, mille sain Berliini kirbuturult. See on lihtsalt nii mõnusalt pehme, soe ja samas kerge, et kaalub kõik muu üles.

Lemmiklinn on Tallinn, sest siin ma toimetan ja siin on parajalt koduseks saanud. Eelistan olla oma elus kohal, mitte õhata rohelisemat muru. Kui selline õhkamine liiga tihedaks muutub, siis on ehk aeg elukohta vahetada.

Kui pean ütlema selle ühe ja ainukese brändi, siis toon oma elukaaslase suure vaimustuse mõjutusena välja hoopis Victorinox’i. Kui üks bränd annab oma tootele eluaegse garantii, samal ajal tagab ülima praktilisuse ja kena ja leidliku disaini taskukohase hinna eest, siis see on miski, mis võiks kõikidele disaineritele ja loojatele eeskujuks olla.

Parim nali.
Parim nali on see, mis kaotab ruumis inimestevahelised pinged, vabastab kammitsatest, lõhub jää, lööb õhu värskeks ja toob inimesi üksteisele lähemale.

Suurim nõrkus.
Suhkur.

Mis sulle kogu selle loomis- ja teostusprotsessi juures enim meeldib?
Mõnikord olen ise oma poolikust tööst nii õhinas, et ei jõua öösel hommikut ära oodata, et saaks juba tööd edasi teha. See on vägev – teha midagi sellist, mida sa maailmas kõige rohkem teha tahad! Muidugi ka õnnelikud kliendid ja kui keegi sinu loomingut kandes tõeliselt särab.

Ehe, mida pole veel disaininud, aga kindlasti tahaksid.
Kunagi tahaksin disainida ka midagi omanäolist ja suuremas mahus toodetavat, mis rõõmustaks suuremat hulka inimesi.

Kui peaksid kirjeldama ühe sõnaga oma loomingut, mis see oleks?
Mängurõõm.

Kes on see naine, kes kannab su ehteid?
Ma pean väga lugu nii nendest naistest kui ka meestest, kes kannavad minu loomingut. Nad tõesti hindavad kunstniku tööd, kuid ka iseennast. Nad pööravad pigem tähelepanu detailidele ja oma stiilile kui kiirmoevooludele. Ehe on nende jaoks midagi rohkemat kui riietuse täiendaja, samas nad ei alahinda ehte jõudu riietuse täiendamisel. Nad ei karda teistsugusena välja paista.

Mis on olnud sinu suurim õppetund selles äris?
Olen pikka aega püüdnud pead liiva alla peita, et mitte äriga tegeleda, vabandades end, et olen siiski kunstnik. Aga asjad ei tööta niimoodi, see ei vii elu edasi. On olemas asju, millest lihtsalt tuleb läbi närida, et järgmisele astmele jõuda. Ehkki minu jaoks pole see primaarne, ei maksa ärilist poolt ka päris ignoreerida.

Mis tüüpi ehe võiks kuuluda iga naise aksessuaaride hulka?
Igal naisel võiks olla mingi isikliku loo või väärtusega ehe, mis aitab tal turvalisust ja enesekindlust säilitada. Midagi tuttavlikku ja armast, mis toob naeratuse näole ja aitab igas olukorras iseendaks jääda.

Milline on sinu kõigi aegade lemmikum ehe, mille oled teinud ja miks?
Enda töödesse armumine on muidugi ohtlik tee, kuid on olemas küll ehteid mille valmimisest on piisav ajaline distants, et nüüd natuke juba objektiivsemalt neid hinnata. Kolmandal kursusel tegin kaelaehte “Kaardimaja”, mille juures ma ei muudaks midagi, see kõnetab mind ikka rohkem ja rohkem. See oleks nagu minust targem.

Milline on sinu kõige müüdavam ehe olnud läbi aegade?
Kõige rohkem olen müünud seeriat “Tehismaastikud”, mis on valmistatud arvutiemaplaatidest.

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?
Ma pole eriline karjääriredelil pürgija. Minu jaoks on kõva sõna, kui mul jagub jaksu, kannatust, kirge ja inspiratsiooni jätkata vabakutselise kunstnikuna ka viie aasta pärast. Kindlasti võiks rohkem teadmisi ja kogemusi koguneda, muidu oleks kõik tühi ajaraiskamine ja paigal tammumine.

Millist nõu annaksid inimesele, kes tahab samasse ärisse astuda?
Ma ei räägi nüüd kui äriinimene, vaid kui idealist. Alati tuleb kõigepealt endalt küsida: mida on mul pakkuda inimestele? Enne, kui asud müüma, tuleb saavutada teatav kvaliteet. Enesekriitika on väga tähtis. Igasugune ehte müümine on tegelikult vastutus, iga ehtekunstnik peaks mõtlema ka selle peale, et tema teha on see, mis maine on Eesti tarbekunstil. Ehe ei pea olema odav, ehe peab olema kvaliteetne. Kolleege tuleks austada, Eesti on väga väike.

Millise mantra järgi elad?
Kõigile ei saa meeldida ja pole tarviski.