Ma ehitan kollektsioone kihiliselt – kõik elemendid annavad teemat omamoodi edasi. Kokku pannes tekivad harmooniad ja dissonantsid.
Millal tegid oma esimese riideeseme?
Ma valmistasin esimese rätsepapintsaku Stockholmi Tillsärarakademis ja mul tekkis tõeline respekt käsitöö ning rätsepaeriala vastu. Iga nööpaugu valmistamine võttis pool päeva.
Kas meenub mõni kunagine töö, millele tagasi mõeldes hakkab hirmus piinlik?
Oh, piinlikkust tunda oleks nii mõttetu, aga mõned asjad ajavad muigama küll. Samas, kui oleksin ma kõigega 100 protsenti rahul, siis oleksin olnud kas liiga riskivaba või muutumas intellektuaalselt laisaks. Ma püüan säilitada huumorimeelt, aga teha samas tööd väga tõsiselt.
Mis andis sulle tõuke teha enda bränd?
Ma tahtsin luua mitte ainult kollektsioone, vaid ehitada kogu brändi infrastruktuuri. Olen õppinud tänu sellele palju rohkem. Kuigi kogu protsess on olnud ränk töö, olen väga rahul, et seda siiski tegin.
Peamine küsimus, mida esitatakse, kui kuuldakse, et oled disainer.
“Kellele ma töötan?”
Suurim klišee, mida oled disaineri kohta kuulnud.
Klišee, mis mul harja turri ajas, oli Londoni disainer Emilia Wickstead, kes maalis intervjuus pildi, justkui oleks ta pannud aluse oma naiste õhtukleitide brändile kõigest 3000 naela eest (u 3405 eurot – toim.). Ma olen sarnaseid lugusid ka teiste disainerite suust kuulnud ja see jätab noortele hakkavatele disaineritele väga vale mulje. Moebrändi alustamine nõuab ekstreemselt palju raha ja ilma toetajata see lendu ei tõuse.
Klišee number kaks on see, et väljaspool moodi olevad inimesed usuvad, et disainer õmbleb ise kaks nädalat enne sõud kollektsiooni kokku. Ma arvan, et sellega alahinnatakse kuut kuud ränka tööd, mida üks disainer tänapäeval tegelikult teeb.
Kas vastab tõele, et disainerid käivad alati mustas? Mitu värvilist riideeset sinu kapis leidub?
Musta kannavad põhiliselt vabade kunstide kuraatorid, galeriiomanikud ja nunnad, hahaa! Ma kannan ise musta siis, kui vajan eelmisest värvigammast puhkust või tahan panna fookuse siluetile. Samas on mustal riietuses suur tähtus. Toonidel ja värvikombinatsioonidel on ajastu jälg ja must on pea ainus täiesti ajatu toon. See on sageli formaalsem, tõsisem, mõtlikum ja intellektuaalsem või lihtsalt neutraalsem ning pakub varju.
Kas tarbid ainult disaineriloomingut või põikad teinekord ka tavapoodi sisse?
Mul on perioode, mil massiindividuaalsus väsitab nii ära, et kõige originaalsem on olla hüpertavaline (trendianalüütikud kutsuvad seda massindie‘ks ja normcore’iks). Satun siis Jaapani moebrändi UniQlo kauplusesse ja olen täiesti tavaline.
Isiklik suurim moefopaa.
Ma olin kolmandal aastal Stockholmi Tehnika Ülikoolis libarebane, teeseldes teistele alustavatele õpilastele, et olen ka just sisse saanud ja vahetusõpilane Eestist, kes ei valda rootsi keelt. Esitasin terve nädala nii absurdseid moefopaasid, et kaasõpilased ei teadnud, kas nutta või naerda. Lõpuks oli vist kõigil must lihtsalt kahju, eriti kuna ma ei paistnud millestki täpselt aru saavat.
Lemmikese garderoobist. Lemmiklinn. Lemmikbränd.
Rätsepamantel, mille ise disainisin ja lõikasin, kuid hea meister Chesteris valmistas selle. See on minu jaoks kuldaväärt ese.
Lemmiklinnaks on Veneetsia, eriti biennaali ajal.
Azedine Alaïal oli ammu tavaks esitada oma kollektsiooni siis kui, moemaja oli valmis, mitte siis, kui moenädalate karussell seda dikteeris. Tema surm oli moetööstusele suur kaotus!
Parim nali.
Taeva värava taga ootasid preester ja bussijuht oma korda, kuid Peetrus kutsus lõpuks sisse vaid bussijuhi. Preester muidugi protesteeris ja viitas oma eluaegsele teenimisele, kuid Peetrus vastas: “Kui teie jutlust pidasite magas kogukonna rahvas, aga bussis reisijad alati palvetasid!”
Suurim nõrkus.
Ebatavaline ilu.
Mis sulle kogu selle loomis- ja teostusprotsessi juures enim meeldib?
Oi, see oleks sama, kui nimetada lemmiklehekülg raamatus.
Riideese, mida pole veel disaininud, aga kindlasti tahaksid.
Ma tahaks töötada 3D-tehnoloogitega ja loodetavasti tuleb see võimalus kas riiete või jalanõudega seoses.
Kui peaksid kirjeldama ühe sõnaga oma loomingut, mis see oleks?
Post-androgynous, sooneutraalne modernism on olnud minu jaoks tähtis. Disainin sellel vundamendil ilma et olla otseselt androgüünse signatuuriga.
Kes on see naine, kes kannab sinu riideid?
Ta teab, kes ta on, ja on julge oma stiilis. Ei võta teistelt snitti ja on veidi imelik ja lahe samal ajal. Nagu The Knife laulja Karin Dreijer või Portisheadi laulja Beth Gibbons. Loominguline, aga no-nonsence kind of girl (tüdruk, kes ei talu igasugust jama – ingl).
Mis on olnud sinu suurim õppetund selles äris?
Noorte brändide ümber on tekkinud infrastruktuur, kus erinevad firmad pakkuvad sõuplatvorme, kuulsuste heakskiitu või netimüügivõimalusi. Esialgu on väga raske teha vahet sellel, mis päriselt edasi viib ja isegi etableerunud brändid on sageli segaduses, kas näiteks on mõtet organiseerida moesõu, tasuda Instagrami mõjutajale suuri summasid või pakkuda oma kaupa erinevatele uutele veebiplatvormidele. See on väga segane ja muutlik maailm. Vead võivad kulutada palju aega ja ressursse.
Kui sul oleks võimalik riietada ükskõik keda, kes see oleks ja miks?
Kindlasti laulja Jaden Smith! Ta eksperimenteerib moega ning murrab arusaamasid. Seda veel väga edukalt.
Mis on sinu kõigi aegade lemmikum riideese, mille oled teinud ja miks?
Mul on igas kollektsioonis mõned esemed. mida ma oma garderoobist ära ei anna. Üks lemmikutest on Inglise villane rätsepamantel, mida ma saan kanda õlal, kui olen näiteks lennujaamas. Mantlil on sees rihmad, millega saan seda kanda nagu suurt kotti.
Kus sa näed ennast viie aasta pärast?
Geograafiliselt on seda praegu raske ette kujutada, aga profesionaalsel tasandil oleks tore tegeleda rohkem futurismi- ja tulevikukontseptidega.
Millist nõu annaksid ambitsioonikale moeloojatele?
Ole kohanemisvõimeline ja valmis ennast sada protsenti pühendama. Õpi pidevalt ja ära kaota huumorimeelt, sest enda värske hoidmine on väga oluline.
Mis on sinu lemmik mantra või tsitaat, mille järgi sa elad?
“Seitse korda pikali, kaheksa korda püsti.” – Modernse karate asutaja Sensei Funakoshi.
