Kas meenub mõni kunagine töö, millele tagasi mõeldes hakkab hirmus piinlik?
Iga kord, kui hakkan mõne uue prindi kallal tegelema, tundub, et kõik, mis enne sai tehtud, pole enam üldse mina ise.

Millist riideeset sa kunagi ei disainiks? Miks?
Ei tahaks ennast nii limiteerida, sest olen täiesti veendunud, et kui ma täna nimetaks riideeseme, mida ma kunagi ei teeks, siis paari aasta pärast ma just seda teeksingi.

Lemmikese garderoobist. Lemmiklinn. Lemmikbränd.
Lemmikese garderoobist: vintage must nahktagi. Lemmiklinn: elan Berliinis, mis on inspireeriv ja lõbus. Sidney võlub enda loodusliku kaunidusega. Tallinnas on lähedased.

Lemmikbränd: fännan praegu Gucci uut kampaaniat. See on julge, vaimukas, eklektiline ja kvaliteetselt teostatud, aga mitte kitš.

Millist toitu süües tulevad parimad mõtted? Millises kohvikus vms hakkab mõte kõige paremini tööle?
Toidu valmistamine on väga meditatiivne ja annab ruumi uute ideede tekkeks. Käin tihti Berliinis kohvikutes töötamas ja inimesi vaatamas – mida rohkem informatsiooni endasse kogun, seda suurem on ka tõenäosus, et tekivad ideed ja seosed.

Isiklik suurim moefopaa.
Karl, 3-aastane: Pikad lokkis juuksed, millest oli moodustatud mullet. Sünnipäeva pildil eksponeerin enda volangidega valget triiksärki ja paljast tagumikku.

Karl, 13-aastane: Getoräpi-aeg. Kiilakas pea, kapuutsiga pusa ja püksid nii madalal, et need oleks võinud olemata olla. Ehk oli see minu kolmanda eluaasta renessanss.

Karl, 17-aastane: Terve mu garderoob nägi välja, nagu oleksin enda õelt riideid laenanud. Kõik pidi olema lumivalge ja kaks suurust väiksemad.

Karl, 20-aastane: EKA-aeg. Kordub 17. eluaasta, aga valge on vahetunud musta vastu. Tundus, et tõsiseltvõetavuse nimel peab riietuma, nagu läheksin matusele. Seetõttu nägin enamasti välja nagu kassnaine.

Kas vastab tõele, et disainerid käivad alati mustas? Mitu värvilist riideeset sul kapis leidub?
Vaatasin enda garderoobi üle, seal pesitseb üks must nahktagi ja üks must T-särk. Must on alati ohutu ja … ee …. igav?! Kuna vähesed meist teevad tänapäeval füüsilist tööd, siis kaob ära ka põhjendus, et musta kandmine on praktiline.

Me liigume ühest steriilsest keskonnast teise – miks peaksime endalt ära röövima võimaluse tunda värvidest rõõmu?

Kas kunst ja sport käivad käsikäes või välistavad teineteist?
Muidugi käivad. Terves kehas terve vaim. Ma arvan, et need ajad on möödas, kui idealiseeriti rusutud maniakaal-depressiivset kunstnikku, kes veedab oma päevad pimedas ateljees.

Kõige paremad ideed tulevad värskes õhus joostes. Loomingu jaoks on kindlasti oluline, et ma olen õnnelik.

Parim nali.
Eneseiroonilised naljad on alati parimad. Õnneks on mul palju vaimukaid ja eneseiroonilisi sõpru.

Parim koomik või artist?
Mu enda parims sõber Christian Everett Darling ja tema bänd Skiing. Näitleja, koomik ja laulja – kolm ühes.

Suurim klišee, mida oled disaineri kohta kuulnud.
Et see on meeletult glamuurne elukutse. Muidugi, riideid kannavad ju kaunid modellid, aga mina olen lihtsalt üks hall kardinaliigutaja, kes veedab päevi e-mailidele vastates.

Peamine küsimus, mida esitatakse, kui kuuldakse, et oled disainer?
Õnneks oli mu õde Hanna Korsar meie peres see esimene. Ta on põhimõtteliselt mulle lihtsalt raja ette tallanud, seega süldilauas olen enamasti nendest küsimustest pääsenud.

Mida kostsid lähedased, kui ütlesid, et paned firma püsti?
Ema ja õde olid väga toetavad ja tänu nendele olen sealmaal, kus ma praegu olen. Sõbrad küsisid, miks ma seda varem ei teinud.

Suurim nõrkus.
Põhjamaised arhitektid, kes mängivad saksofoni.

Ese, mida pole veel disaininud, aga kindlasti tahaksid.
Mina paeluvad targad tekstiilid ehk siis kangad, mis reageerivad ümbritsevale. Asju, mida saaks neist valmistada, on lõputult.

Räägi oma loomingust, mis teeb selle unikaalseks?
Alati väga detailine ja külluslik. Mine tea, ehk on see tulnud mingist sisemisest tungist vastandada end ümbritsevaga. Ma arvan, et unikaalseks teeb loomingu see, tegelen tooraine endaga. Luues ise kangad, on tooted läbi ja lõhki mina ise.

Millal tegid oma esimese riideeseme?
Kuna ema pidas väiksena kodus ateljeed, siis sai juba väga väikesest peale kätt harjutatud. Esimesteks katsetusteks olid vist riidest mänguasjad.

Mis andis sulle tõuke teha enda bränd?
Kuna mul polnud võimalik endale n-ö trophy wife (trofeenaine – toim.) elukutset valida, siis ma vist väga ei teadnud, mida muud oma eluga peale hakata.

Mis sulle kogu selle loomis- ja teostusprotsessi juures enim meeldib?
Algsete ideede ja seoste loomine. Kuna mul on üsna üürike keskendumisvõime, siis tüdinen kiiresti, kui pean millegi kallal liiga pikalt nikerdama.

Kui peaksid kirjeldama ühe sõnaga oma loomingut, mis see oleks?
Vali. Ma arvan, et iga minu toode on kui statement. See kas meeldib või ei meeldi, aga külmaks ei jäta.

Mis on sinu suurim õppetund selles äris?
Esita enda loomingut siis, kui see on valmis, mitte siis, kui see on perfektne. Perfektsionism on haute couture versioon hirmust, mida me tohutult ülistame ja leiame, et see on kui mingi voorus, mille poole peaks küündima.

Muidugi tuleb teha asju hingega ja hästi, aga mitte proovida saavutada võimatut, sest enamasti jäävad seetõttu projektid lihtsalt katki.

Milline on sinu kõigi aegade lemmikum toode, mille oled teinud ja miks?
Mulle tohutult meeldib teha koos õe Hannaga pulma- ja õhtukleite. Nii saan keskenduda puhtalt prindile ja lasta tal üle võtta keerulisem ja kannatlikust nõudvam osa.

Milline on sinu kõige müüdavam toode olnud läbi aegade?
Kui ma tulin mõnda aega tagasi esimeste bomber-jakkidega lagedale, siis tekitas see korraliku tormi.

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?
Asjad on praegu väga mõnusalt paika loksunud, tahaks, et oleks viie aasta pärast täpselt samas punktis, kus olen praegu.

Millist nõu annaksid inimesele, kes tahab samasse ärisse astuda?
Ma ei taha kõlada, nagu mõni koolitaja või elutark, kes üritab kedagi veenda, et piisab vaid enesesse uskumist, aga arvan, et igas eluvaldkonnas tuleb kasuks mugavustsoonist väljumine. Peab nägema maailma läbi silmade, aga mitte lapsikult. Ahjaa, ja võimalikult palju peab saama piki näppe.

Millise mantra järgi elad?
“You can be the juiciest ripest peach out there, but there’s always going to be someone who doesn’t like peaches.” (tõlkes: “Võid olla kõige mahlasem ja küpsem virsik, kuid alati leidub keegi, kellele ei maitse virsikud.”)