Disainer Ahti Lill: “Silmad võivad tihti hoopis segada.”

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Ahti Lill. Foto: Silvia Pärmann

Ahti Lill on disainer, kelle looming on ainueksemplaridena jõudnud paljudesse kodudesse ja avalikesse ruumidesse ning kelle kunsti piiril käivaid töid näeb vahel ka galeriides.



Oma eelmise aasta näituse „Hüüa mind veel“ kohta ütlesid, et püüad läheneda läbi disaini ja kunsti vahelise piirjoone tunnetamise valminud objektide iseendani.
 Millised on Sinu eesmärgid ja unistused disainerina praegu?
Näitusega “Hüüa mind veel” jõudis kohale, et veel rohkem tuleks liikuda põrandaalustesse loomekäikudesse. See tähendab, et tahaks jääda sõltumatuks sisustustrendidest, arvamustest, paikkaloksunud standarditest. Isegi kui need peaksid tunduma väga cool’id.
Põhilise unistusena tahaks täna lahti rebida totakatest kommertstellimustest. Projektidest, kus tellija arvab, et hoidke nüüd alt, mul on sellised ideed ja mõtted!

On palju räägitud, et galeriid ja muuseumid on tänase läänemaailma uued pühakojad. Kas Sinu jaoks on olulisem, et Su töö jõuaks läbi näituste inimesteni või et need oleks võimalikult paljudel inimestel kodus?
Ma ei oskagi sellele küsimusele vastata, sest mõlemad variandid on väga head ja parim oleks, kui üks ei välista teist. Kõndides pimedal tänaval suvalises linnas ja suvalises riigis, oleks väga soe tunne näha enda disainitud riiulit läbi helendava akna seinal rippumas. Arvan, et Jaanus Orgusaarel oma riiuliga Comb võib küll varsti nii juhtuda.
Galeriidesse saamiseks tuleb kirjutada projekte ja taotleda rahasid ning luua ja hoida häid suhteid. Seda ma kahjuks väga ei oska. Aga loodan ikka, et ühel päeval saan pakkuda põnevat näitust kusagil ägedas galeriis.

Sinu lõputööna valminud spooniribadest tool „Flowerpower“ äratas kunagi väga suurt tähelepanu ja kindlasti tekitas paljudes küsimuse, on see skulptuur või tootedisain. Mis sellest toolist edasi sai?

TKKK mööbli osakonna lõputööna valminud iste ei ole tootedisain ega ka skulptuur. Mul endal muidugi raske hinnata ka. Ütleksin lihtsalt, et tegemist on iseenda seest välja lastud otsingute ja mõtetega. Lihtsalt looming.
Mäletan, et soovisin leida graafilist või maalilist materjali, mille omadused oleksid nagu elastsel kangal. Selleks inspireeris mind triipjas korduslik ruumiline muusika. Nagu kõlab Raul Saaremetsa “Vibratsioonides”.
Tulemuseks oligi materjalieksperiment, mis päädis teosega Flowerpower.
Huvilisi oli palju ja töö õnnestus kohe maha müüa. Aga endale tundus kuidagi imelik neid vorpima hakata. Või siis ei usaldanud ma inimeste soove. Ajapikku kaotas selle vastu huvi uute mõtete pealetulek.

Tool Flowerpower.

Mis on Sinu enda jaoks kõige olulisem seni tehtud töö?

Minu enda jaoks on kõik tööd väga olulised, isegi need, mis on täielikult ebaõnnestunud või need, mis alles peas või paberil keerlevad. Kui midagi õnnestub paljude arvates väga hästi, siis on just tunne, et midagi jääks nagu puudu.
Mõni üksik kommertsprojekt mahuks ka sellesse nimekirja, erinevatel põhjustel. Näiteks veinibaar Tartus Rüütli tänaval, kus õnnestus minu meelest läbi materjali tulemuseks saada vein, kui nii võib öelda. Samal tänaval on teinegi baar, mille letidisainiga sai väljaelatud vedelatõrvaseid, plahvatuslikke õudus-, lammutamis- ja kollapsifantaasiaid.

Kui oluline on Sinu jaoks see, et suudad oma disaini ka oma kätega teostada?

Pean väga oluliseks välja tuleva loomingu oma kätega läbimudimist. Kusagile midagi juurde vajutada või just vähemaks näpistada. Loomine käibki läbi käte. Kui peopesas on arvutihiir ja vahid tulemust monitorist, on suur risk, et töö võib jääda natuke külmaks või kaugeks.
Esimesed prototüübid tuleb välja töötada iseenda kätega, hiljem tiražeerigu neid robotid või kes tahes. Võiks proovida teha mingit asja täiesti kinniste silmadega, nii et ainult käed on panustanud ja selle väljatöötanud. Silmad võivad tihti hoopis segada.

Sinu tööd on käinud ka näiteks väga disainiteadliku Itaalia publiku ees. Milline oli sealne emotsioon?

Sisustusmekas Milanos käisid paar toodet Eesti Disainerite Liidu väljapanekul. Tahaks öelda, et sadu eksemplare müüdi šeikidele Dubaisse ja muudele miljonäridele. Paraku pole ma uutest kontaktidest hetkel veel kuulnud.

Kes on need disainerid, kelle loomin Sinus endaski kõige suuremaid emotsioone tekitab?

Suur lemmik on Ron Arad, kelle nihkega, väga filosoofiline ja tark ajaga kaasas käiv looming ei saa mitte kuidagi külmaks jätta. Alates prilliraamidest kuni arhitektuurini välja.
Noorematest tunduvad väga huvitavad Maarten Baasi plastilised “näpujäljega” söögilaua toolid ja tema muu looming.
Jahutab maha karimrashidilik lähenemine.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.