Minu esimene teadlik dokumentaalprojekt sai alguse 1990-ndate lõpus, kui ma maatüdrukuna vaimustusin piimapukkidest ja nende kultuuriloolisest fenomenist. Igal piimapukil oli oma lugu – nende ümber keerles elu. Tänaseks on piimapukid kadunud, aga mul on hea meel, et mul on õnnestunud jäädvustada ajalugu. Hääbuvate ja eriliste kultuurinähtuste poole on mind kogu aeg tõmmanud, teatud eksootikat leidsin eelmise sajandi lõpus enda jaoks ka Peipsi-äärsetes vanausuliste külades, mis pani mind ikka ja jälle sinna pikki sõite ette võtma. Ja ikka kaameraga.

Eesti on oma väiksuses tohutult kirju, ja ma ei saa aru fotograafidest, kes kurdavad, et meil midagi ei toimu, midagi maailmale huviväärset pole pildistada. See on natuke rumal mõtlemine.

Mis või kes sind inspireerib?
Mind inspireerib lihtne igapäevane elu ja n-ö tavalised inimesed, kelle kaudu olen jõudnud tõdemuseni, et just lihtsuses ja tavalisuses peitub geniaalsus. Kui süüvida lihtsa inimese olemusse, tema hingeellu, siis mõistad üsna ruttu, et tegelikult puutud kokku just millegi väga erilisega. See on omamoodi paradoks. Mulle meeldib iga uus avastamine ja avanemine. Selline sümbioos on tohutult inspireeriv.

Kindlasti on mul ka oma fotograafilised eeskujud, kelle visuaalne keel ja ideeline lähenemine mind paelub. Aja jooksul on tulnud uusi lemmikuid ja neist, kelle loomingust vaimustuda, on palju.

Kuna tegelen palju analoogfotograafiaga, on mu huvi suunatud vanu tehnilisi võtteid kasutavate fotokunstnike töödele: Michal Chelbin Israelist, tänu kellele on dokumentalistlikud võtted jõudnud kaasaegsesse moefotograafiasse, Margaret Mitchell Inglismaalt, kes kujutab minu jaoks kütkestaval moel lapsi ja ei tee neist iluasju, nagu massides vohav kitš, prantslanna Sandra Mehli  dokumentaalseeriad oma lõbustaviroonilise, kuid samas positiivse peegeldusena, Olya Ivanova Venemaalt, keda paelub seesama lihtne elu, mis mindki.

Seni on su fotoseeriate peategelasteks olnud pigem inimesed ja kohad neile taustaks – näitusel olevast seeriast jääb mulje, et nüüd on rollid vahetunud?
Ei ole vahetunud. Kui vaadata minu Lennukivaatlejate seeriat Tallinna lennuvälja ümber tegutsenud datšapidajatest, siis sisaldab seeria nii keskkonnafotosid kui portreesid. Ka detailipilte. Sama on Narva Veneetsiaga või minevikumärke kajastavate fotodega, lihtsalt kuna projekt on veel väga algusjärgus, pole ma jõudnud antud teemadega haakuvatele inimestele veel nii lähedale, et nad portreeks avanema panna. See võtab aega.

Pikaajaliste projektide puhul ongi nii, et sa lähened oma objektile samm-sammult, inglise keeles on sellisele töötamisviisile hea nimetus slow photography, mis oma ajamahukuses nõuab pidevat pühendumust ja tohutut järjekindlust. Perifeerses piiritsoonis on venekeelsed inimesed üleminekul uude aega – nõukaajast vaba Eesti aega – elanud üle teatud trauma ja nende umbusku kaameraga inimese suhtes on küllaltki raske ületada. Eriti veel eestlasel. Kuid see pole võimatu, sest tegelikult nad tahavad rääkida oma lugu.

See on pikk projekt, mida võiks ilmselt jätkata aastaid – millal see sinu jaoks valmis saab?
Enamuse minu fotoprojektidega on selline lugu, et päris valmis ei saa nad ilmselt kunagi, need jäävad eluprojektideks. Tulen aeg-ajalt nii ühe kui teise juurde tagasi. Minu töömeetod on seotud sellega, et vajan mõnikord ajalist perspektiivi, et pildistatud materjal justkui uue pilguga üle vaadata ja siis jälle edasi minna. See seletab hästi situatsiooni, miks ma nii mitme projektiga korraga tegelen. Mul on vaja pidevalt värsket vaatenurka.

Eesti romade ehk mustlastega olen teinud tööd juba 2011. aastast, aga alles nüüd tunnetan, kuidas uks nende maailma on avanenud. See materjal, mille pildistasin viis aastat tagasi, on sootuks erinev värskest, sest suhe kogukonnaga on usalduslikum, sind lubatakse rohkem ligi ja igapäevaelu pole ainult tee joomine ja küpsiste söömine, nagu esmastelt fotodelt vastu peegeldas. Seega dokumentaalseeriate loomine on natuke ka nagu teiste inimeste elu elamine, lõputu protsess. Ja see on põnev.

Millega praegu veel töötad, millise projektiga tahaksid töötada ja kus sinu töid järgmisena näha võib?
Praegu võib üht minu näitust “Lennukivaatlejad” näha Tallinnas Kutuurikatlas Eesti Euroopa Liidu eesistumise meediakeskuses. Mul on hea meel, et julgetakse näidata ka Eestist sellist külge, mis seostub rohkem siinse venekeelse elanikkonnaga ja kirjeldab üht subkultuuri.

Suvel saime skulptorite Elo Liivi ja Jekaterina Kultajevaga valmis väga eripärase näituseprojekti “Nägemise õpetus” sotsiaalsest pimesusest ning seda just pimedate inimeste kaudu – pärast suvist esmanäitust Tallinna Kunstihoone galeriis on see minemas uuel aastal tuurile üle Eesti – esmalt Võrru, siis Haapsallu, Pärnusse, Tartusse ja loodetavasti ka Narva. Ühendasime erinevad meediumid – foto-, skulptuuri, video- ja helikunsti erinevate meeltega tajutavaks tervikuks, et tõsta fookusesse erinevate vähemusgruppide isoleerituse ühiskondlikust terviklikkusest.

Hetkel käib kõige kibedam töö aga Eesti moslemikogukonnaga, kelle kohast Eesti ajaloos paljudel aimugi pole. Näitus on kavandatud uue aasta jaanuarikuusse Eesti Rahvusraamatukogu fuajeegaleriis.

Kohtumine dokumentaalfotonäituse “Perifeeria – Kihnust Lõuna-Aafrikani” fotograafide Annika Haasi ja Birgit Püvega toimub Dokfoto keskuses 15. oktoobril.