Ent see ei olnud põhjuseks, miks kilod hakkasid tasapisi lisanduma. Kaaludes 80 kilo töötas Liisa trepikodade koristajana, mis oli füüsiliselt koormav töö: jooksma pidi üles-alla, et jõuaks näiteks neljakorruselise maja kolm kuni neli trepikoda koristatud tunni ajaga. Ent kolm aastat pärast seda, kui suurest pingest oli kadunud 40 kilo, määrati ta puhastama kontoreid, mis oli loomult vähem liikuv, sest seal pidi kraamima enamasti ühte kindlat ala.

Sporti ei saa teha haigete põlvede pärast

“Ma ei liikunud peaaegu üldse ja ma ei ole kunagi trenni teinud, sest põlved on läbi: põlvekõhred  hakkasid 14aastaselt mõrema ja nendest tekkisid killud, mis eemaldati operatsiooniga esmakordselt, kui olin 16aastane ja seda korrati kaks aastat hiljem.” Tekkinud kahjustused annavad tunda siiani. Eriti kevadel ja sügisel, kui põlved hakkavad niiskusest valutama, kuid Liisa sõnul on ta sellega harjunud ja üritab end hoida nii palju kui võimalik.

Vähese liikumise tulemuseks näitas 2018. aasta kevadeks kaal 110 kilogrammi, kuid välja olevat paistnud rohkem. “Ega see peegelpilt ei olnud ilus. Pildile ei tahtnud väga jääda ja kui jäin, siis panin padja keha varjamiseks ette.” Ta räägib, et ei tahtnud avalikus kohas isegi einestada. See tekitas ebamugavustunnet ja põhjust sellele ei oska isegi öelda.

Vahtrasiirupi dieet – kas toimib?

2018. aasta kevade lõpus käis tal aga plõks peast läbi: enda eest peab ikka rohkem hoolitsema. “Katsetasin alguses igasuguseid meetodeid, mis ajakirjadest leitud. Isegi vahtrasiirupi dieeti, mille puhul pidin jooma kuus kuni kaksteist klaasitäit vahtrasiirupist, sidrunimahlast ja Cayenne’i piprast valmistatud jooki.” Midagi muud süüa samal ajal ei tohtinud ja kõht korises nii hullult, et Liisa jättis kümnepäevase eksperimendi teisel päeval pooleli.

Hullumeelsetest menüüdest töötab Liisa sõnul kõige paremini keha kuulamine. “Enne sõin raskeid toite ja pärast oli halb olla, kuid sellega annab organism märku, et ta tahab midagi muud. Tänu sellele olen jätnud välja sealiha ja kartuli ning söön palju rohkem juurvilju.” Liha sööb Liisa endiselt, ent eelistab pigem kana või kalkunit, mida lisab juurviljade juurde nõnda, et taldrik koosneb peamiselt siiski rohelisest. “Suureks lemmikuks on oad, mis varem üldse ei maitsenud, kuid nüüd peavad need olema külmkapis alati olemas.” Peale selle hakkas ta sööma ka hommikuti võileibu või putru, millele lisab õuna ja kaaneli või marju. Varem ei olevat ta suutnud pärast ärkamist toidule isegi mõelda.

Kaalust alla 36 kilo

Toitumine on muutunud nagu kellavärgiks: hommikusöök on kell viis, sest tööle peab jõudma kella seitsmeks. Lõunasöök on kell üksteist ja õhtusöök kella 17 ajal. Kui õhtuti tekib näksimisisu, siis krõpsule eelistab ta nüüd pähkleid, riisigalette või puuvilju. “Tegelikult ei keela ma endale midagi. Kui on šokolaadi isu süüa , siis kuulan keha ja luban endale seda, sest vahepeal tahad ikka ju natukene magusat süüa. Kes ei tahaks?”

Peaaegu aasta hiljem on Liisa võtnud alla 36 kilo. “Kaalun praegu 74 või 75 kilo, see kõigub pidevalt. Sellele on kindlasti aidanud kaasa ka see, et läksin eelmine aasta elukaaslaselt lahku ja uude kohta kolides hakkasin rohkem liikuma, et avastada ümbruskonda. Praeguse korterikaaslasega käin kord nädalas ujumas või pool tundi tempokalt kõndimas.” Viimast tuleb ette vastavalt sellele, kui palju on töö kõrvalt mahti, sest nüüd on Liisa määratud koristama ehitusplatse ja päevas tuleb kokku tavaliselt 20 000 sammu.

Tänu aktiivsemale eluviisile ja tasakaalukale toitumisele tunneb Liisa end ka vaimselt paremini. “Naeratan, suhtlen rohkem ja tunnen end enesekindlamana kui varem. Paljud on mulle öelnud ka seda, et näen varasemast õnnelikum välja. See on parim kompliment”