Kust sa tavaliseld riided ostad, kas tellid veebist või käid kauplustes kohapeal?

Veebikaubandus on muutumas üha olulisemaks, nii et tellin ka sealt aeg-ajalt, aga ideaalis käin pigem kaupluses. Tahan asja näha, katsuda, vaadata, mis inspireerib.

Kui päris aus olla, siis mul pole rohkem riideid vaja, neid kogunenud piisavalt palju. Kui on midagi konkreetset vaja, näiteks vihmakuube rattaga sõitmiseks – olen kümme aastat peamiselt rattaga liigelnud –, siis seda saab veebist.

Pariisis on muidugi väga mugav, seal on peaaegu kõik maailma brändid esindatud. Millal sa poodlemas käid?

Üritan vältida nädalavahetust, sest siis on palju rahvast. Pigem käin näiteks neljapäeva õhtul. Poed on kaheksani lahti, saab kiiresti käidud. Siis käingi tavamoepoodides, näiteks H&Mis, Zaras või Bershkas.

Bershka on mu eelmise aasta avastus. Olin Ateenas, kus on natuke vähem šopata, läksin tänavatpidi ja mõtlesin, et astun esimest korda sisse. Ma ei teadnudki, et see on nii trendikas. Arvasin, et nende disainifilosoofia on natuke turvalisem. Nüüd käin Bershkast ikka korra hooajas läbi. Kui mul on vaja musta T-särki, saan selle osta Uniqlost, Arketist või COSist.

Mida head oled Bershkast leidnud?

Ujumispüksid, tennised. Viimased on veidi Balenciaga kobakatest tossudest inspireeritud, aga paljude paeltega ja ühtlases hallikasrohekas toonis, kaasa arvatud tald. Sellist värvi väga ei leia. Olen jalatsite kohta palju komplimente saanud ja alati uuritakse, kust need leidsin. Vastan, et Bershkast 35 euroga.

Tenniseid jalga pannes saad ka nende vigadest aru, kuigi näevad lahedad välja. Tald on liiga pehme.
Samuti leidsin Bershkast suure Jaapani koomiksikangelasega T-särgi. Ka ostsin sealt rohekat tooni lühikeste varrukatega XXL-stiilis pintsaku. Iga päev seda selga ei pane, aga samas on selge, et see pintsak on piisavalt veider, et ei lähe täna-homme moest välja, seda saab ka viie aasta pärast kanda.

Pariisis on tore käia ka uhketes kaubamajades peeneid brände uudistamas – selline tunne, nagu viibiks näitusel.

Jah, aeg-ajalt, korra-kaks aastas käin seda tegemas, kui on veidi aega. Viimati käisin märtsikuus New Yorgis tööreisil, koosolekud said kell üks päeval läbi ja õhtul kaheksast oli lennuk. Mõtlesin, et jalutan veidi. Metsik lumetorm oli: lihtsalt sadas horisontaalis ja vertikaalis lörtsi alla ning sooja oli kolm kraadi. Varjusin Saks Fifth Avenue kaubamajja, polnud seal aastaid käinud.

Veetsin seal umbes poolteist-kaks tundi ja vaatasin kõik korrused üle. Kaubamajad on ses mõttes head, et saab hooajast kiiresti ülevaate. Aga enamasti ostavad kaubamajad pigem kommertslikuma, äriliselt turvalisemat osa kollektsioonidest ja lahedamad asjad sinna ei jõua. Saksi tennise-osakond oli päris hea, seal oli kõikide moebrändide valik olemas, kuigi üks kallim kui teine.

Milliseid jalatseid sa ise tavaliselt kannad, mida leidub kapis enim?

Tenniseid, tosse, nende hübriide. Leidub päris palju klassikalisi Converse’i tenniseid, samuti minimalistlikuma joonega eri värve viisakamaid tenniseid, mida saab kanda ülikonnaga. Ja sportliku, trendikama joonega botaseid, näiteks Reebok või New Balance. Aga ka palju musti tosse.

Millist brändi leidub enim?

Niket. Olen alati olnud Nike-inimene.

Kas leidub ka selliseid jalatseid, mis on valminud koostöös mõne peene brändi või disaineriga?

Jaa, ikka, näiteks Adidase koostööd Rick Owensi või Y3ga, samuti Comme des Garçonsi koostööd Nikega.

Palju sul tosse-tenniseid on?

Ei tea! Mu nn hooajariiulisse mahub neli korda neli paari (mõõdab kätega riiuli suurust – toim) ehk vastavalt hooajale on 16 paari pidevalt kasutuses. Ülejäänud on kaugemale ära pakitud. Aga eks ma ole vana ka, neid on aastate jooksul kogunenud. Kui ma tõesti midagi ei kanna, müün maha. Aga pigem juhtub nii, et kannan jalatsid katki. Enne viin veel kingsepa juurde lappimisele, kui vähegi annab päästa.

Nii mõnus on tunne on kanda riideid või jalatseid katki.

Mõnusalt kurb ka. Sest see ese ju meeldis tohutult ja kuna see juhtub umbes kümme aastat pärast soetamist, siis seda ei saa enam kuskilt.

Sa pole just minimalistliku stiili esindaja. Kuigi lõiked on valdavalt konkreetsed – kui välja arvata Issey Miyake’i punased plisseeritud püksid –, leidub palju värve, mustreid.

Ma olen paras harakas. Tegelikult see siin on ka suvegarderoob, värvilisem. Sügis-talvel on valdavad ikka pigem erinevad musta-tumesinise kombinatsioonid, mõne juhusliku värvilaiguga. Aga mulle on alati meeldinud neoonvärvid, loomamustrid ja kõik, mis läigib. Äkki on see tingitud sellest, et nõukaaegse lapsepõlve värvid ja mustrid olid kõik küllaltki tuhmid ja luitunud?

Ma muidugi kontrollin ennast, kui poes tõmbab kohe pilku, siis lasen mõistusel kaineneda ja vaatan kriitiliselt üle, et kas on ka tegelikult lahe või lihtsalt vulgaarne. See piir on seal imeõhuke. Aga nii on ajast, kui Burberrys töötasin, näiteks ka leopardimustriline nahkmantel, iga päev seda selga ei pane, aga vahel ikka, see on väga n-ö statement-ese ja saab palju vastukaja.

Mida sa pead moeloojate rõivaid valides silmas?

Disainerite puhul on oluline, et esemel on disainiväärtus juures: on tegeletud lõike, materjali või prindiga. Kõige hullem on see, kui asi maksab palju, aga selle ainsaks n-ö väärtuseks on logo.
Ma ei saa aru näiteks Armani teksapükstest – ta pole leiutanud teksat. Miks sa tahad neid, kui võiksid võtta Levi’se, kes on päriselt teksategija? Olgu, Armani, nüüd, kui on teinud Armani Jeansi kolmkümmend aastat, on ta suutnud kehtestada endale teksa legitiimsuse. Nagu Calvin Kleingi.

Aga paljude teiste brändide puhul tekib küll küsimus, miks seda osta, kui tegemist on tavalise teksaga, mille lõige ega materjal pole midagi erilist, ei kvaliteetsem ega originaalsem, kuid sellel on logo peal ja maksab mitusada eurot.

Pariisis selliseid logoteksapükse vist naljalt tänavapildis ei märka. Sa oled Pariisis nüüdseks ligi 20 aastat elanud, kuidas erineb siinne tänavapilt moepealinna omast?

Pariis on kultuuriliselt erinev, see on selge. Aga lisaks kultuurile mõjutab tänavapilti selgelt ka kliima. Mäletan siiani esimest aastat, kui Pariisis olin: talvel oli kõige külmem null-kaks kraadi, käisin kogu aja tossudega. Mõtlesin, et vau!, ma ei peagi mõtlema, mida panna miinus kümnega jalga – et saapa tald oleks piisavalt paks, külm ei tuleks läbi ja löga ei läheks sisse.

Teiseks inimeste mugavuslävi. Kui on külm, siis põhjamaalase reaktsioon on see, et T-särgi või kerge pusa peale läheb sulejope – kaks kihti, korras. Kui Pariisi inimesel on külm, kannab ta 37 kihti riideid: tal on T-särk, kardigan, väike Uniqlo sulevest, teksa- või nahktagi, mantlike.

Kihid, kihid, kihid – just need tekitavad huvitava välimuse. Eri pikkused, vormid. Muidugi leidub ka neid, kes panevad ainult paksu mantli selga. Aga Pariisis pead viis korda rohkem mõtlema, mida kannad. Põhjamaalane tõmbab tuutu selga, tossud jalga ja lähebki välja. Ja näebki välja nagu Michelini mehike.

Mida sa talvel kannad?

Minu peamiseks transpordivahendiks kogu aasta jooksul on ratas. Kui riideid ostan, siis vaatan kõike läbi selle prisma, kas sobib rattale, kuidas saab sellega sõita, kui sajab või ei saja. Kui pean üle 15 minuti sõitma, siis tean, et mul hakkab ükskõik millise ilmaga palav. Seega vaatan, et oleks piisavalt soe, kurk oleks kaetud, samas peab saama jaki alt lahti teha, et õhk käiks läbi.

Uueks külmahooajaks soetasin hiljuti Palace’i skeidibrändi tepitud, kapuutsi ja kõhutaskuga pusa. Mõnusalt suur, soe ja mugav, samas cool. Ootan novembrit, see sobib selleks ajaks ideaalselt. Pusa on must, saan selle alla panna lühikesed püksid, sinna alla retuusid ja jalga tõmmata tossud.

Kas sul leidub ka palju aksessuaare?

Ikka, näiteks on mul on päris palju kaelakette, aga suvel on palav, kleebivad ebamugavalt vastu ihu, ei taha neid kanda.

Kas sul üksikut kõrvaauku pole kunagi olnud? See läks 2000ndate alguses väga moodi.

Mul pole ühtegi tätoveeringut ega kõrvaauku. Olen n-ö ideaalne käekoti materjal, nahk pole kuskilt vigastatud. Kui mina suren, palun teha minust käekott, ja ülejääkidest valmistada tehisteemant.

Kas sa peakatteid kannad?

Jaa, kogu aeg – nokatseid ja bob’e (kalurimüts ingl). Neid on päris mitu, aga reaalselt kannan pidevalt neist nii kolme-nelja. Käisin 2000. aasta suvel esimest korda Londonis. Sain endale Selfridge’is tumesinise Armani Jeansi bob’i. Maksis vist 60 naela. See oli meie jaoks metsik raha, aga täna – mida sa saad 60 euro eest?

Siis käisin bob’iga pidevat kaks-kolm aastat järjest. Seejärel läks müts kappi, aga ma ei tihanud seda ära visata: ruumi ju ei võta, las olla. Kaks-kolm aastat tagasi võtsin mütsi uuesti välja ja see on praegu mu täielik lemmik. See on nii hea kvaliteediga, näinud lund, vihma, higi, pesu. Pole isegi eriti ära pleekinud.

Viimati ostsin Taimaalt hästi kirju bob’i, selline punaka-sinaka-kollase kirju natuke tyedye-stiilis (batikatehnika ingl), värvikombinatsioon oli parajalt hull, aga samas väga hästi tasakaalus ja stiilne