Pärast Jakob Westholmi gümnaasiumi lõpetamist õppis Adrikorn TKTKs rõiva tehnilist disaini ja konstrueerimist. Seejärel läks paariks aastaks Tallinn Dollsi Karolin Kuusiku ja Liisi Eesmaa juurde tööle. “Olin tehniline disainer ehk konstrueerisin ja prototüüpisin nende kollektsioone,” ütles Adrikorn. “See oli teadvustatud eesmärk, sest mul endal polnud ülearu ressursse, et kalleid ja kvaliteetseid materjale osta, aga mulle toodi kangaid, õppisin neid tundma. Mul on väga hea tehniline baas ja materjalitunnetus.”

“Mõne aja pärast tüdinesin, mul hakkas igav, see ei pakkunud enam arengut – istuda päevad läbi õmblusmasina taga” lisas Adrikorn. Tollane arhitekt-fotograafist elukaaslane pakkus välja, et ta võiks minna EKAsse moekunsti magistrisse õppima. Kuna Adrikorn oli seni töötanud vaid teiste jaoks, polnud tal oma isiklikku portfooliot ette näidata.

Selleks tegi ta minikollektsiooni “Superior Man”, mis on inspireeritud “Yijing. Muutuste raamatust”. “Minu inspiratsioon tuleb pigem tekstist ja kontseptsioonist, mitte moodboard’ist. Töötan teemad läbi, see päädib vormistatud kollektsiooniga,” rääkis ta. Elukaaslane aitas kollektsiooni kaante vahele saada.

Magistrantuuris õppis Adrikorn neli aastat, lõpetades selle cum laudega. “Lihtsalt nii huvitav oli,” ütles ta. “Kui ma sisse astusin, sai Piret Puppart professoriks, seega oli ajastus ideaalne. Enne Puppartit oli moedisaini osakonnas teistsugune ja konservatiivsem mentaliteet. Puppart on sama vana kui mina, ta mõtleb raamist välja, suunab, kaasab, on kogu aeg valvel.”

Peakateteni jõudis Adrikorn EKAst võetud kursuse raames. “Mõtlesin, et rõivabaas on olemas, aga aga neile tooks tähelepanu nišitooted,” rääkis ta. Peakatete esialgsete vormide valmistamine sujus tänu tehnilise disaini taustale kergesti.

Oma kolme aasta eest esitletud lõputöös uuris Adrikorn seda, kuidas peakate mõjutab inimese kandmiskogemust. “Elu üle analüüsides olen aru saanud, et mind ei huvita moedisainis valmistoode, vaid ka fashion research,” sõnas Adrikorn. “Baas, millega üldse põhjendan endale selle ära, et hakkan liigutama, maailma objekti juurde tootma. Mulle ei meeldi läbimõtlematu tootmine.”

Keeruline protsess

Oma lõputöö-kollektsiooni “Presence – Looking into the Experience of Exclusive Headwear” uurimus teemaks võttis Adrikorn paavstilikud peakatted ja kuidas need inimesi sisemiselt ja väliselt mõjutavad. “Mu kollektsiooni point seisnes selles, et võtsin vormi, mida seostatakse hierarhia ja võimuga. Kui peakatet kanda igapäevases keskkonnas, muutub rüht sirgemaks ja alateadlikult käitutakse ka ise teistmoodi. Niimoodi tehes võetakse arhailiselt struktuurilt jõud, iga inimene on boss.”

Kui Adrikorn 2019. aastal EKA lõpetas, ei tekkinud tal klientide leidmisega probleemi, pigem leiti ise kuidagi tee tema juurde. Kuigi ta alguses tegi ja teeb aeg-ajalt praegugi tellimustöid, üritab ta neist pigem keelduda. Liiga palju stressi. Kõige keerulisem klient on Adrikorni sõnul pruut. “Olen küll alati tulnud võidukalt välja, aga teinekord on protsess on väga keeruline. See on ju väga tähenduslik, emotsionaalne sündmus ja selles peitub väga palju ebausku,” rääkis ta.

Ja paratamatult kaasneb pruutkleidiga palju proove. “Alguses on kõik pooleli ja inimene võib ehmuda, et issand, kuhu ma end seganud olen,” ütles ta. “Aga lõpuks on ta alati rahule jäänud. Selleni jõudmine võtabki aega ja nõuab tohutult usaldust.”

Adrikorn eelistab pakkuda kliendile valmistoodet. Sellist, mis on valminud “võimalikult optimaalselt, läbimõeldud disainiga, mitmeti kantava ja mida saab eri garderoobi osadega kombineerida.” “Mulle meeldib ise mudeleid välja mõelda, arvestades klientide varasemaid soove ja tähelepanekuid ning vormistada see oma käekirjaga valmistooteks,” sõnas ta.

Ehkki Adrikorni nimi võis lugejate kõrvu jääda helisema saatest “Kodukäijad”, kus Anu Saagim ülistas tema loomingut, on enim kliente tulnud tema juurde tänu kunstnik Marta Vaarikule, kellega ta on 20 aastat sõber olnud. “Hakkasime 16aastaselt koos Nightmanis pidudel käima,” naeris Adrikorn. “Mingi hetk aga hakkas Marta mu peakatteid kandma. Ta on alati olnud väga särav, näidates väga head stiili ja maitset, talle sobivad need tohutult.”

Nädalaga peakate

Kuigi Adrikorni klientide seas leidub nii 20- kui ka 60aastaseid, pole ta endale kunagi spetsiaalselt reklaami teinud. “See on täitsa naljakas, et mind teatakse,” ütles ta. “Mingi hetk ma pea üldse ei promonud end, polnud seda tunnet, aga kui oma tegudele nüüd tagasi vaatan, siis näen, et on tekkinud oma stiil.”

“Olen kogu aeg justkui sisu loonud, aga praegu on pigem küsimus selles, kuidas ma hakkan end edaspidi presenteerima,” lisas Adrikorn. “Nüüd tunnen, et mu disainikeel on ajatu, võin tulla selle juurde iga kell tagasi.”

Üht peakatet teeb Adrikorn keskmiselt nädala. “Oleneb, kust alustan: kas ideest või tootest,” ütles ta. Kui võtta korraga mitu asja käsile, võin nädalaga kuni kümme peakatet valmistada. “Kõigepealt teed vormi, seejärel vildid, lased sel kuivada ja edasine oleneb sellest, milline tuleb viimistlus. Siis paned peakattele paela sisse, pakid ära.” Adrikorni sõnul on tal näpud pidevalt katki. “Mul on nagu töömehe käed,” näitab ta tumeda lakiga võõbatud küüsi ja karedaid sõrmeotsi. Kätekreem on tal seetõttu parim sõber.

Adrikorni stuudio asub Koplis Põhjala tehases, kus on koha sisse võtnud kõikvõimalikud kohalikud disainerid (ja loomulikult meediassegi oma pikkade sabade ja hõrkude küpsetistega jõudnud kohvik Karjase sai). Sinna saab eelneval kokkuleppel sisse astuda, et mõnd peakatet pähe proovida. Adrikorn teeb neid juurde, pidades suureks plussiks seda, et tegemist on valmistootega, sellega ei pea enam proovi tegema, vajadusel väikseid muudatusi.

On kaks võimalust: peakate kas sobib või mitte. “Inimene saab sellest ise aru, peakate peab tunduma oma,” sõnas Adrikorn. “Kui seda tunnet pole, paned kõrvale, võtad midagi muud.”

Disain vs tehno

Toodete hinnad jäävad 225-400 euro kanti. “See on tegelikult soodne,” ütles Adrikorn ja tõi näite Lõuna-Rootsis elavast Jaapani-Rootsi perest, kelle bränd Horisaki valmistab kodustuudios peakatteid. “Käisin nende juures peakatete tegemist juurde õppimas, väga lahedad ja sõbralikud inimesed. Horisaki hinnad jäävad tuhande euro kanti. See on tase, kuhu võiks jõuda.” Selleks, arvab Adrikorn, peaks brändi niimoodi arendama, et tõestaks end ka välisturgudel, siis oleks hinnad õigustatud.

Adrikorni sõnul oli tal kaks aastat järjest eksistentsiaalne kriis. 2020. aasta septembris sai ta Eesti Disainiauhindadel Säsi (parim noor toote-, tekstiili- või moedisainerauhind) ja tegutses samal ajal väga aktiivselt muusikamaailmas. “Need ei läinud kokku, auditooriumid olid nii erinevad,” sõnas Adrikorn. “Ühel pool olid disainihuvilised, teisel tehnojunkie’d, ma ei teadnud, kuidas nende vahel liigelda. Nüüd üritan neid kahte ühtlustada. Vaikselt tundub, et õnnestub.”

Selleks on Adrikorn hakanud rohkem omi asju kandma. “Otsustasin, et sel suvel tuleb iga päev dress up party, et see endalegi lõbusamaks teha,” jutustas ta. “Samal ajal saan olla eeskujuks teistele, inimene näeb mu loomingut ja oskab seda tahta.”

Adrikorn kiidab pikalt loometoetust, mida sai terve aasta. Selleks, et kandideerida, peab esitama Kultuuriministeeriumile oma viimase kahe aasta avaldatud tööd. Positiivse otsuse korral võimaldatakse järgmiseks kuueks kuuks loometoetus. “Ma olen väga tänulik selle eest, et sain tänu oma senistele pingutustele olla rahulikult ja protsessida midagi ilma, et peaks kogu aeg muretsema,” ütles Adrikorn.

“Tänu Kultuuriministeeriumile oli mul väike sissetulek olemas, mis tekitas turvatunde,” lisas ta. “Ei pidanud end surnuks rabelema siis, kui polnud selleks võimeline. Teinekord on üleprodutseerimine ja -produktiivsus ülehinnatud. Kui on võimalus mitte midagi teha, siis see on ka väga okei, ei pea kogu aeg tõmblema nagu hull.”

Mõne nädala eest kolis Adrikorn kunagisse kodusse tagasi: tema isa suri 2017. ja ema 2021. aastal. Lapsepõlve-radadele naasmine mõjus rahustavalt. “Tõtt-öelda tunnen esimest korda, et olen kodus,” sõnas Adrikorn, kes üritab suures korteris korda luua, paigutades õigele kohale nii eeskujulikku vinüülikogu kui ka oma loomingut: peakatteid ja rõivaid.

Ka lappab ta kodus isa joonistusi. “Ma saan niimoodi aru temast kui inimesest, tema mõtetest, kogemustest ja tunnetest,” ütles Adrikorn.

Käik allmaailma

“Pärast ema lahkumist tekkis mul paariks kuuks nii suur muutuste janu, et hakkasin kõike, mis ette jäi, lõhkuma,” rääkis Adrikorn. “Mingi hetk tuli aru tagasi. Vahel olen ise ka “allmaailmas” ehk depressioonis, et tundeid tunda ja õppida.” Kuna Adrikorn on uurija-iseloomuga, proovis ta kõike, mis aitaks raskest kohast üle saada: alustades vitamiinidest ja lõpetades ayahuascaga. “Nüüd on see ületatud. Vaatasin kadumisele, surmale otsa ja ma ei karda seda enam.”

Suurimaks abiks olid ja on muusika ning magneesiumitabletid. “Muusika päästis mu elu,” ütles Adrikorn. “Ma ei suutnud nädala jooksul teha midagi muud peale selle, et käia korra õues mängimas või sorteerida muusikat failidesse. Tänu muusikale mul tekkis vahepeal siiski rõõmutunne, et ma saan sellega ikka hakkama. Muusika mängimine on nagu jalgrattaga sõit: tekibki flow, sünergiline protsess.”

Praegu nokitseb Adrikorn uute rõivaste ja peakatete kallal. Värvidest on esindatud musta, punast ja naturaalseid toone, mida saab integreerida olemasolevaga garderoobiga. Adrikorn räägib suurusteta rõivastest, mis on valmistatud kvaliteetsetest materjalidest. Vajadusel saab alati ka rõivaid ürituste jaoks laenutada.

Pakkuda oleks nii kleite, laiasid pükse kui ka siidpluuse. “Inimene saakski mu juurde tulla ja panna end pealaest jalatallani riidesse. Kui midagi jääb hinge närima, saab selle välja osta,” ütles ta. “Minu lähteülesandeks on pakkuda unifit, unisize ja multi-wearable tooteid.”

“Mulle meeldib mõelda vormipõhiselt. Tahan teha igihaljast kollektsiooni – Adrikorni arhiivi –, mudelid, mis on välja töötatud nii, et sobivad erinevate esteetika ja materjalidega läbi aja.”