Alessandro isa töötas küll kohalikus lennufirmas tehnikuna, kuid vabal ajal proovis kätt skulptorina ning vedas poega ühest muuseumist ja kirikust teise, tutvustades talle lisaks Itaalia kunstile ka maailma tippude loomingut. Ema töö oli eriti glamuurne – Hollywoodist unistav kaunis naine pidas filmiassistendi ametit, kandis pööraseid soenguid ning vahendas pojale kuumemaid kõmulugusid Itaalia koorekihist.

Alessandro tulevast tööandjat Guccit teadis toona Roomas muidugi iga inimene. 1921. aastal Firenzes Guccio Gucci poolt asutatud perefirma oli poole sajandiga endale võimsa maine kujundanud.

Alustasid nad nahast reisikohvrite ja -kottide tootmisega, kuid kui tüüri juurde sai Guccio poeg Aldo, laieneti kiiresti luksusmoe igasse soppi. 1938. aastal avati esimene pood ka pealinnas Roomas.

Alessandro lapsepõlveaegne Gucci oli kõike muud kui väikekodanlik. See oli rikas ja ilus, isegi eputav, ega häbenenud seda sugugi. Nende topelt G hakkas silma kaugelt. Loomingulisele poisile, kes juba kümneaastaselt blondeeris juukseid, jumaldas post-punki, luges Londoni muusikaajakirju ja mõtles üsna varakult ametist moetööstuses (seda kaaslaste ajutisest kiusust hoolimata), paistis see unelm.

Alessandro vanemad julgustasid tema moehuvi igati. Nii et astumine Accademia di Costume e di Modasse oli loogiline samm. Koolist sai ta enda sõnul ühtviisi tugeva põhja nii teatrikostüümides kui igapäevamoes ja esimese dramaatilisust on tema loomingus alati näha olnud. Moeeksperdid on seda ju kirjeldanud toretseva, peene, kirgliku, maksimalistliku, glamuursena … Mitte kunagi lihtsa ja tavalisena.

Tuleb välja, et kõik teed ei viigi Rooma. Mõned viivad sealt välja ka. 1994. aastal jättis Alessandro Igavese Linna seljataha, et kolida Bolognasse. Vanas Põhja-Itaalia üliõpilaslinnas asus nimelt ajaloolise kudumifirma Les Copains’ peakorter, kust oli noorele tõusvale andele silm peale pandud.

Julge lüke

Ent Bolognasse ei jäänud Alessandro kauaks. Juba kolm aastat hiljem kutsusid Silvia Venturini Fendi ja firma toonane peadisainer Karl Lagerfeld Alessandro appi Fendisse. Tema erialaks said aksessuaarid ja tema peamiseks partneriks Frida Giannini – naine, kellega elutee teda edaspidi veel korduvalt kokku viis.

Fendis Alessandro kõrval töötanud teine Itaalia moelooja Marco de Vincenzo meenutas hiljem ajakirjale Antidote, kuidas mehe talent ning enesekindlus talle suurt muljet avaldasid. “Tal oli haruldane võime võtta mälestused ning muuta need esemeteks. Disain oli tema jaoks mäng ning just sellega kaasnev kergus meeldis mulle kõige rohkem,” rääkis ta.

Säärane talent ei jäänud moemaailmas, kus iga konkurendi tegemisi pingsalt jälgitakse, loomulikult märkamata. 2002. aastal kutsus kauaaegne Gucci peadisainer Tom Ford ta vastutama alguses Gucci kottide disaini ja seejärel kõigi nahktoodete eest.

Michele mäletab esimest kohtumist Fordiga, nagu toimunuks see eile. Gucci peakorter asus siis Londonis. Ja tavapärasega võrreldes oli tol päeval eriliselt ilus ilm. 30aastasele Michelele avaldas Fordi lahkus ja vahetus nii suurt mõju, et käed löödi hetkega. “Mäletan, et ütlesin – jah, olen siin õige pea kohal!”

Kui Ford kolm aastat hiljem oma koha Frida Gianninile loovutas, võttis too Alessandro oma paremaks käeks.

Frida kollektsioonidel läks alguses ülihästi. Ta taandus tasapisi Fordi üleelusuuruses 1970ndate diskoglamuurist ja pani oma kaardid raugema seksikuse peale. Ta mõtles moodsale naisele, hoides samas väga tugevalt näppu Gucci ajaloolisel pärandil. Endiselt olid laval pliiatsseelikud, kitsad püksid, ihaldatud kotid. Ent tasapisi hakkas müük langema. Takkapihta ei meeldinud ettevõtte juhtkonnale tema suhe firma tegevjuhi Patrizio di Marcoga. 2015. aasta alguses vallandati mõlemad.

Et Frida asemele peadisaineriks valiti just Alessandro, rabas moemaailma tõsiselt. Klatšiveskid olid spekuleerinud nii Riccardo Tisci nimega kui isegi Tom Fordi naasmisega. Et aga järglane leitakse oma majast – ja veel võrdlemisi tundmatu! – oli julge lüke.

Üks fänn Michelel siiski juba oli. Anna Wintour. Niipea kui tema nimi Giannini järeltulijana välja käidi, kohtusid nad väikeseks jutuajamiseks. Anna oli vaimustuses, vahendades New York Observerile: “Ta oli ekstsentriline, veidi ekstsentriline, aga võluv,” tsiteeriti Vogue’i peatoimetajat toona. “Ma tõesti nautisin temaga vestlemist.”

Topelt G taas moes

Praktilisest küljest tähendas Frida Giannini vallandamine Alessandrole aga esiti suurt häda. Nimelt juhtus see kõik nädal aega enne uue hooaja meestekolletsiooni šõud. Tal tuli see valmis jõuda ning sellele veel oma touch lisada.

Ilmselt sai ta hakkama, sest kaks päeva pärast šõud, mida meedia nimetas “tõeliselt intellektuaalseks”, palkaski Gucci ta oma peadisaineriks. Juba kuu hiljem tuli Alessandro välja päris oma naistekollektsiooniga.

Alessandro käe all sai Gucci tagasi oma ürgse mängulise glamuuri – topelt G-ga logo oli jälle kõige-kõige popim. Alessandro jumaldas toorest naiselikkust. Sellega katsetas ta hoogsalt ka oma meestekollektsioonides, väites, et just julgelt naiselikkust eksponeerides on mees tõeliselt maskuliinne.

Ta ise on gei, pole seda iial varjanud ning elab Roomas juba aastaid koos linnaplaneerimise professori Giovanni Attiliga. Ta ärkab kell 7.50, käib vannis, riietub ning naudib siis pikka hommikusööki, jutustades Giovanni ja nende mitme koeraga. “Need hetked on päeva kõige imelisemad,” ütleb ta.

Sugudevaheline võrdsus on Michele üks olulisemaid põhimõtteid. Juba 2013. aastal algatas ta kampaania “Chime for change”, et sel teemal ühiskonnas kaasa rääkida. Kampaania suur toetaja oli Jennifer Lopez.

Ent selsinasel aastal 2022, kui USA ülemkohus tühistas üleriigilise abordiõiguse, kõlab taas eriti valjult Alessandro 2018. aasta kollektsiooni slogan – “My Body My Choice”. Alessandro postitas Roe versus Wade kukkumise päeval Instagrami foto lillast jakist nimetatud kirjaga (mis originaalis on pärit 1970ndate feministlikust liikumisest) ning selgitas juurde: “Täna alustas USA ülemkohus hävitavat rünnakut naiste õiguste vastu. Häbi teil olgu!”

Sandaalides habemik

Alessandro isegi on enda kohta öelnud, et peab end rohkem kunstiarheoloogiks – just, lugesite õigesti –, mitte loovjuhiks, sest kõik riided siin maailmas oleksid sisutud ja mõttetud ilma ajaloolise kontekstita. Uut luues sukeldub ta olnusse, ammutades sealt nii inspiratsiooni kui püüdes mitte korrata eelkäijate vigu.

Nutikas suhtumine, arvestades, millise ajaloolise pärandi ta rikkuda võiks. Eelmise sajandi keskel ei saanud Guccita läbi Grace Kelly ja Jackie Kennedy, täna loob ta hiilgavaid kostüüme hetke suurimatele ikoonidele Harry Stylesile ja Billie Eilishile.

Michele tunneb oma turgu – kolmandal Gucci tüüri juures olnud aastal kasvas müük 42 protsenti. Seda hoolimata tõsiasjast, et ta tõmbas sõusid kokku. Esialgu pani ta naiste- ja meestekollektsioonid kokku, seejärel aga otsustas neid lavale tuua mitte iga kolme kuu tagant nagu tavaks, vaid üksnes kaks tükki aastas. “Loomingulisus nõuab aega,” põhjendas ta.

Isegi 2020. ehk koroona-aasta, kui moesõud maa pealt kadusid, ei takistanud teda hiilgamast. Ta palus modellidel rõivad selga panna kodus ja pildistada end kas või koristamas.

Teiseks on Michele põhjalikult tegelenud Gucci ökoloogilise jalajäljega. Moetööstus kurnab maakera tohutult, ta ei eita, mistõttu lõi ta kaks hooaega tagasi algusest lõpuni ümbertöödeldud ning jätkusuutlikest materjalidest kollektsiooni “Off the Grid”. Selle kampaanianäod olid Jane Fonda ja Lil Nas X.

Kui Alessandro, käed taskus, Londoni tänaval vastu jalutaks, võiks teda pidada tavaliseks pikajuukseliseks sandaalides habemikuks. Kui ta aga oma üleni safiiride, rubiinide ja pärlitega sõrmustatud käed taskust välja tõmbab ning teatab, et suundub Liberty kaubamajja järjekordset tikkimiskomplekti ostma, võib hakata kahtlustama, et tegu on eriskummalisemat sorti mehega.

Käsitööd, muide, on Alessandro armastanud kogu elu. Juba lapsena palus ta tädi, et too õpetaks talle selgeks heegeldamise, sest see tundus mõistliku moodusena oma pulbitsevat energiat kanaliseerida. Tänagi tuhlab ta aeg-ajalt YouTube’is ning otsib uusi õmblustehnikaid, mida siis suure õhinaga järele proovib.

Ent üks suur kirg on Alessandrol – sõprade jaoks Lallol – veel. Nimelt on ta entusiastlik kollektsionäär. Muuhulgas omab ta 35 erinevat Lewis Carrolli lasteraamatut “Alice Imedemaal”. Lisaks hindab ta kõrgelt oma isa puust jalutuskeppide kogu, kuhu isa ise oli graveerinud nii pildikesi loodusest kui värsiridu. Ning loomulikult kingad! Neid on tal vähemalt 360 paari ja mõned nii luksuslikud, et isegi Imelda Marcos oleks kade. Ja ärgem unustagem Meisseni portselanist koerakeste kogu.

“Tema lugu on nii võrratu – kuidas haarata oma võimalusest ja seejärel tööd teha,” ütleb kauane sõber Jared Leto. “Tema kirg ja armastus kõige selle vastu, mida ta teeb, tema armastus inimeste ja asjade, kunsti ja kultuuri, lemmikute ja loomade ja värvide vastu. See on see, mis teebki ta eriliseks.”