Käisin hiljuti Helsingis, ja mida ma märkasin? Pea kõik noored moekad hispterid kandsid musta nokkmütsi. Minul on ausalt öeldes selle “tagasitulekuga” raske harjuda: 1990-ndate raske taak ei lase seda omaks võtta, aga … Olin seal koos kallimaga, kes millegipärast trendist inspireerus ja endalegi ühe musta kirjadega nokatsi hankis. Olen talle nüüd mitu päeva raiunud, et ta näeb NII nõme välja, aga ta jääb endale kindlaks ja ütleb, et see on moes, ja ta ei kavatse mütsist loobuda. Mida teha?
Hele, 39
Inimesi valdab tõesti teatud hetkedel tung teistega sarnaneda. Nõukogude ajal kandsid naised massiliselt valgeid isekootud barette, 1990-ndatel said nooremate meeste seas eriti popiks nokkmütsid, veel hiljuti ei läinud ükski enesest lugu pidav hipster (olenemata soost) välja laiaäärelise kübarata.
Ja mõned trendid kipuvad tõesti teatud intervalliga ja aastakäikude möödudes korduma. Kui kellelgi tuleb mõne moeeseme valikul mingi sisemine tung, siis ei ole ilmselt midagi muud teha kui aktsepteerida.
Pealegi ei ole nokkmütsi kandmine iseenesest mingi moekuritegu, ilusa lihtsa disaini korral pigem vastupidi. Lõputu vingumine teise välimuse kallal ei aita midagi. Tuleb lihtsalt teada, et kiired trendid mööduvad kiiresti, ning loota, et kui külmemaks läheb, siis leiab nokkmüts asenduseks näiteks mõne vahva soni, pibo või läkiläki.
