Moe septembrinumbris ilmunud artiklis “Tekstiilist pensionisammas” saab sõna ka majandusanalüütik Peeter Koppel, kes on riietusesemete investeeringuks nimetamise osas skeptiline. Küsisime, millised on ta enda suuremad moekulutused.
Milliseid riideesemeid või aksessuaare sul endal keskmisest rohkem kogunenud on? Miks just need?
Oletame, et ülikondi on vähe – sellisel juhul koguneb nii päevasärke kui lipse lõppkokkuvõttes ikkagi päris mehiselt. Lipsude puhul on Hermés kindlasti ainus tõeline Tegija suure tähega. Ainuüksi see, kuidas ja kui palju nad on võimelised ühte lipsu siidi panema, on väärtus omaette. Viimasel ajal meeldib mulle küll riietusstiilina “meeleheitel kodanlane”, kus lipsu pole vaja. Lisaks on üks huvitav reegel – lipsu hind on võrdelises seoses kiirusega, millega sellele tekib pastakastme plekk. Minu elu esimese kalli lipsu eluiga oli kuskil tund aega. Lennujaamast ostsin, otse läksime Itaalia restorani ja …
Mida oled mõelnud koguma hakata või mida arvad, et võiks rohkem olla? Mida pole kunagi liiga palju?
Mul on aja jooksul tekkinud väike kollektsioon kelladest. Tõsiseid, klassikalisi ja teada-tuntud šveitslasi on mul küll ainult üks. Ülejäänud on peamiselt mingi kiiksu- või konkreetse funktsionaalsusega kellad. Küll tilgub mul süda verd, et kunagi jäi üks klassikaline ja toona kallis tundunud Rolex ostmata. Selle tootlus on olnud ligikaudu 25 protsenti aastas ja seda kumulatiivselt, kusjuures toona tundus tegemist olevat “ülehinnatud tavalisusega.” Ka on mul reegel, et kui ma pole mingit kella kaks kuud kandnud, kingin selle ära. Ära kingin ka lipse ning isegi pintsakuid. Asi peab olema kasutuses.
Millesse siiski tasuks investeerida? Loe septembrikuu Moest.
