Tänapäeval iga naise meigitarvete hulgas leiduv huulepulk on tõenäoliselt üks vanimaid kosmeetikatooteid. Marjamahlaga värvitud huultel ja modernsetel ülitäpsetel huulepulgaretseptidel on vast vähe ühist, kuid huvitav on teada, kust huulte värvimine alguse sai ja millised muudatused on see teel tänapäeva läbi teinud.
Alates aegade algusest
Ammustel aegadel oli meikimine vaid kõrgemate ühiskonnaklasside pärusmaa ja selle abil näitasid oma staatust nii mehed kui ka naised. Sumerid, alates 3500 eKr kuni 2000 eKr, olevat olnud esimesed, kes hakkasid huulepulka kasutama. Soovitud pigmendi saamiseks segati omavahel puuvilju, hennat, savi ja jahvatatud putukaid. Mesopotaamias jahvatati aga ka vääriskive, et huultele värvi ning sädelust lisada.
Egiptlased olid aga esimesed, kelle jaoks huulepulk sedavõrd olulise rolli sai. Eriti levinud olid lillakad ja mustad toonid. Ohutute koostisainete kõrval leidsid oma tee huulepulkadesse aga ka sellised ained nagu plii, broom
ja jood, mis võisid põhjustada nii tõsiseid haiguseid kui ka surma.
Teisel pool maakera, Jaapanis, eelistasid naised tumedat huulepulka, mille sobiv värv saadi taruvaigu ja tõrva kokkusegamisel. Araablasi võib tänada aga tahke huulepulga loomise eest.
Keskaja raskused – huulepulk on põlu all
Keskajal jäi huulepulk, nagu ka muu meik, natuke kõrvale. Kristluse esiletõusmine ja küllaltki puritaanlikud uskumused lahterdasid meigi ja huulepulga ebasobivaks ning lausa saatanast pärinevaks. Huulepulga kasutamine võis vihjata sellele, et sa oled sorts või nõid. Et huultesse siiski värvi saada, harjuti huuli hõõruma, näpistama või lausa hammustama.
16. sajandil olukord muutus, kui Inglismaal asus troonile kuninganna Elizabeth I, kes tõi uuesti au sisse kahvatu jume ning punased huuled. Aga ka siis ei võinud just igaüks huulepulka kasutada. See privileeg oli üksnes aadlikel ning näitlejatel. Sobiva tooni saamiseks segati sel ajal taruvaiku ja erinevaid värvi andvaid taimi.
Hüpates nüüd aga ajas mitu sajandit edasi, 1884. aastal hakkas prantsuse firma Guerlain huulepulka tööstuslikult tootma ning punase pasta asemel leiti hoopis parem lahendus: nende huulepulga koostises oli hirverasv, mesilasvaha ning riitsinusõli, mille sisse torgati pulk ja kõik see omakorda siidpaberi sisse mähiti. Huulepulga kuju oli sündinud!
1915. aastal leiutas Maurice Levy silindrikujulise huulepulga hoidja, millest on tänaseks saanud huulepulga võrdkuju ning 1920. aastateks oli huulepulgal oma kindel koht iga naise tualettlaual. Suur roll on siinjuures näitlejataril Sarah Bernhardil, kes andis ka huulepulgale hüüdnime: armastuse tintenpen.
Tänapäeva huulepulk ja mõjutused staaridelt
1930. aastatel oli tumedate toonide ja mati viimistlusega huulepulga kõrgaeg. 1950. aastatel olid naistele oma julgete punaste huultega eeskujuks toonased superstaarid Elizabeth Taylor ja Marilyn Monroe. Pole vist imestada, et just sel ajal jõudis turule ka esimene tõeliselt toimiv “suudlustekindel” huulepulk, mis ei läinud enam sama kergelt laiali kui eelkäijad.
Võib öelda, et alates sellest ajast olid igal kümnendil oma ikoonilised kaubamärgid.
1960. aastatel fännati maitsetega huulepulkasid ning koralltoone.
1980. aastatel pandi rõhku aga läikele ja särale ning huulepulga tooni ja riietuse sobitamisele.
1990. aastatel oli käes aga grungeajastu ning meik muutus taaskord lihtsamaks, kuigi jõulise esiletungi tegi huulepliiats – eriti tumedam huulepliiats kombineerituna heledama huulepulgaga.
2000. aastate alguses sai masside lemmikuks uuesti huuleläige, kuid nüüd pole enam võimalik ühte ja kindlat ikoonilist kaubamärki välja tuua.
Kuigi viimastel aastatel on populaarsust võitnud mati viimistlusega huulepulk, siis laias laastus võib igaüks kanda just seda, mis talle sobib ja talle meeldib.
Kas selleks on siis nude toon, klassikaline punane või isegi oranž või sinine huulepulk. Variante on palju ning julge eneseväljendus on hinnas.
Suur valik huulepulki on leitav ka Kaup24.ee e-poes. Telli sobivad meigitarbed internetist, säästa aega ja raha.
