Olin 17, kui lõpetasin gümnaasiumi, mis oli arhitektuuriteaduskonnaga seotud. Sealsed õppejõud käisid meile tunde andmas. 
Aga enne eksameid sain ühel hetkel aru, kui valesti olin kõike mõistnud. Arhitektuur oli samasugune propaganda töövahend. Selle allakäik oli ammu alanud. Ma ei saanud hakkama mõttega, et loon midagi, mida inimesed vihkavad ja seeläbi ka mind vihkavad.

Arvasin, et õigem on valida midagi lihtsamat, nagu seda tundus olevat tootedisain. Isegi, kui inimesed vihkavad mu asju, ei pea nad neid ostma. Defitsiidiajastul kõlas tootedisain palju vähem politiseeritult kui arhitektuur.

Milline oli disainerite tööprotsess teie karjääri algusaastate Venemaal? Tagntjärele tundub, et kõik selle ajastu tooteid olid Lääne omade koopiad.
Mitte kõik. Aga see on õige, et kopeerimist oli tohutult palju. Nõukogude Liit saatis oma agendid rahvusvahelistele messidele tooteid kokku ostma. Saadeti inimesed, kes teesklesid, et neid on huvi edasimüügiga tegeleda. Tegelikult oli ainus huvi neid kopeerida.

See kõik oli väga hästi hoitud saladus. Nõukogude inimene ei tohtinud ju teada, et Läänes on elu nii palju parem ja Liidus ei osata teha eriti midagi. 
Kui vabrik andis disainerile ülesande midagi luua – olgu see siis fotoaparaat või triikraud -, siis ta sai võimaluse külastada spetsiaalset hoiukohta, kus olid välismaised tootenäidised. Haruharva võis neid endale kontorisse laenata.

Disaineri ülesanne ei olnud mitte lihtsalt kopeerida toodet, vaid teha selline versioon, et seda oleks võimalik Nõukogude tööstuse väga piiratud võimaluste juures ka toota. 1960-ndatel olid kasutuses seadmed, mis olid Saksamaalt 1945. aastal kaasa toodud, paljudel juhtudel olid masinad veelgi vanemad.

Kui siis juhtus olema disainer, kellel oli isiklikke ambitsioone või kes lihtsalt ei pidanud sellist kopeerimist õigeks, siis ta muidugi sai luua üsnagi oma käekirjaga toote. Ega seda ei soositud, aga lõpuks oli oluline oli, et tehniliselt suudetaks seda valmistada.

Ja siis te lahkusite suurele disainimaale. Kas Taanis oli lihtne otsast alustada?
Ma ei valinud Taanit sellepärast, et see oli edukas disainimaa. See on lihtsalt õnnelik kokkusattumus. Mu abikaasa oli taanlanna, tutvusime Peterburis, kus ta õppis vene keelt. Me tegelikult olime isegi nii hullud, et kaalusime Venemaale elama jäämist, alustasime juba selle protsessiga. Aga välistudengite jaoks ei olnud kõik nii lihtne, ta polnud oma kursuse parim, ilmselt oli asjaolusid veelgi – lõpuks ta ei saanud lihtsalt enam viisat.

Mul oli valida, kas teda enam mitte näha või sõita Taani. Ta juba ootas meie esimest last sel ajal. Sain loa sõita üheotsa piletiga talle järele.

Mul olid Taanis juba mõned kontaktid ja kuna olin tegelenud ka graafilise disainiga, siis sain esimesed tööd päris kiiresti. Pakkumisi hakkas tulema ka tootedisaini valdkonnast ning ühe projekti käigus tutvusin Poul Christianseniga, kellega koos lõime oma büroo Komplot. Hiljem tulid veel uued koostööprojektid.

Kas see oli mingi konkreetne hetk, kui tajusite, et olete disainimaailmas edu saavutanud, läbi löönud?
Neid hetki ikka on mitu. Iga kord, kui võidad mõne auhinna, on see nagu õlalepatsutus hea töö eest. Ja muidugi iga kord, kui mõni disainimuuseum mõne töö oma kogusse ostab. (Boris Berlini töid on näiteks Taanid Disaini- ja Kunstimuuseumi, Helsingi Disainimuuseumi, Müncheni Rahvusvahelise Disainimuuseumi, Indianapolise kunstimuuseumi ja New Yorgi MoMA kollektsioonides – toim.)

Sellised tööd on omamoodi teetähised, ehkki olulised on tõesti kõik.

Olete loonud väga palju mööblit – mis tunne on astuda mõnes võõras riigis kuhugi sisse ja oma looming sealt ruumist eest leida?
See on, nagu vaataks oma last laval kooris laulmas. Loomulikult oled väga uhke ta üle. Aga samal ajal ikka kogu aeg jälgid – kuidas ta hääl teistega kokku kõlab, kas ta ikka laulab täisulikult?

Ja muidugi ma vaatan, kuidas asju on kasutatud. Inimesed ütlevad tihti mõne asja kohta, et see on halvasti disainitud. Aga mitte iga tool ei ole disainitud ükskõik milliseks otstarbeks. Mitte iga laud ei sobi ükskõik milleks.

Jah, muidugi on ebamugav, kui kasutada eset vales olukorras, annad talle vale ülesande.

Kas kasutate ka ise enda loodud tooteid?
Ma olen mõistetud kasutama oma toodete prototüüpe ja veaga tooteid kogu eluks. See meeldib mulle tegelikult, tuletab meelde probleeme, mis vajavad lahendust. Aga kasutan ikka teiste loodud asju ka.

Millega töötate praegu?
Töötame korraga mitmed projektiga, tavaliselt on töös 10-15asja. Osa ei lähe tootmisesse muidugi, osa läheb aastate pärast. Olen oma partneritega kokku leppinud, et me ei tee sisekujunduse lahendusi.

Aga ma teen näitusekujundusi, kui pakkumine on nii ahvatlev ja huvitav, et ei saa ära öelda. Mul on väga hea koostöö Taani Disainimuuseumiga, kus veel sel aastal üks näitus tuleb.