Stilist Jaunika Jartsev pani müüki oma imekauni pisikese ühetoalise “sviidi”
Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Toa aknad on vaatega hoovi. Sinna paistab päevane päike. Talvel, kui puudel pole lehti, on päikese-aega palju. Nii palju kui seda meil üldse on. Suvel näeb läbi puude paistvaid päikesekiiri. Suvel pole kunagi palav ning talvel jälle vägagi soojendav.
Foto: Stanislav Moškov
Jaunika ostis Lillekülas asuva korteri esimesest emotsioonist lähtuvalt: ta lihtsalt tundis, et tahab seda. Alles hiljem – täpsemalt voodit kokku pannes -, hakkas ta aru saama, kui väikese korteri tegelikult ostis.
Kunagi kahetoalises korteris oli tubade vaheline sein maha võetud ja nähes, kui suure osa toast täidab voodi, sai Jaunika aru, et esialgne kavatsus endale avatud köögist-elutoast eraldi privaatne magamistuba luua ei täitu kunagi.
“Kuid lahtikäiv diivan magamiseks ei tulnud kõne allagi ning nii saigi mu ühetoalisest pisike “sviit”,” räägib Jaunika hellitavalt oma kodust, mille ta peab poja kasvades suurema vastu vahetama. “Lõpuks on seal ikkagi kõik eluks vajalik olemas. Isegi söögilaud, kirjutuslaud ja diivan.”
Korteris oli ainult üks mõeldav asukoht voodile, nii et selle paigutamine oli ühest küljest raske ja teisest küljest jällegi imelihtne.
Köök kujunes teiseks suureks väljakutseks. “Leidus vaid selliseid valmislahendusi, kus oli suur töötasapind ja kapiga kraanikauss,” meenutab Jaunika köögiotsinguid. “Vaja oli aga mahutada külmutuskapp, pliit, pesumasin ja prügikast. Ostsin K-Rautast töötasapinna, lasin selle vajalikku mõõtu lõigata, trepikäsipuu ning teisest poest kraanikausikapi. Andsin need oma ehitusmehele ning palusin teha sellest köögimööbli. Selline see tuli.”
“Voodi kohal on mul armsate inimeste tehtud kunst. Mõnda aega olid seal vaid tühjad kuldsed raamid – ootasid endale väärilist sisu. Suured “maalid” tegi mu poeg aastasena, paljud on mu väikese õe joonistused ning kolm pilti on lapsepõlve sõbrannadelt. Köögis on mustvalged perepildid läbi aegade ning teleka kohal taaskasutusest leitud joonistused hariliku ning tintekaga. Üks ka minu kooliaegne joonistus. Kunagi oli seintel palju suuri värvilisi maale, kuid mingil perioodil muutusid ahistavaks. Joonistused on “õhulisemad” ning ei püüa nii palju tähelepanu,” räägib Jaunika. Foto: Stansilav MoškovKöögikappidesse saab peita palju muudki peale nõude – näiteks õmblemis- ja joonistustarbed. Foto: Stansilav Moškov.
Kui stilist oma kodus millestki puudust on tundud, siis on see suur riidekapp. Kohe hästi suur. Samas tunneb ta, et ka ruuremasse korterisse kolides ei raatsiks ta sellele ruutmeetreid raisata.
Hooajavälised riided – nagu paljud muudki asjad – on koha leidnud ratastel hoiukastudes, mis on voodi alla peidetud. Aga üldiselt mõjub väike korter väga distsiplineerivalt: ühtegi mitte hädavajalikku asja osta ei saa. Kui, siis ainult ehteid, need võtavad tõesti vähe ruumi.
Lisaks ostlemise kontrolli all hoidmisele ei luba väike korter ka laisaks muutuda. Pesemata nõusid pole lihtsalt võimalik kööki jätta, need vaatavad etteheitvalt otsa ükskõik kus kohas viibides.
“Mööbel on mul enamasti eelmisest kodust või lapsepõlvekodust kaasa tulnud, olen ostnud taaskasutusest või lihtsalt kogemata saanud. Nagu köögilaud” räägib Jaunika sellest, kuidas väikese eelarvega väikese korteri sisustamine käib. “Ruumi oli köögis selleks maksimaalselt 75 x 75 cm. Sobilikku ei leidnud kuskilt ning pea aasta aega mul seda polnudki. Kuniks leidsin noormehe, kelle kodus oli ukse taga üks laud lahti võetud ja lihtsalt “eest ära” pandud. Silma järgi tundus olevat ideaalne. Uurimise peale sain loa see endale võtta. Värvisin valgeks ning sobilikud toolid juurde. Need ostsin Helsingi kirbukalt. Tassisin käsitsi mööda linna ja- värvisin valgeks ning panin uue kattekanga.”
Ribiustega kapp on tal samuti taaskasutusest. Oli kole pruun ning maksis kaheksa eurot. “Ostsin ära, aga ei mõelnud, kuidas koju saan viia. Lõpuks mahutasin selle oma pisikesse Citroen C3,” ei saa Jaunika siiani aru, kuidas see võimalik oli. Kõht oli vastu rooli, aga kodus see tal nüüd on. Ka selle värvis ta valgeks.
“Mu vend küsis kunagi, kas ma värvin kõik asjad valgeks. Ütlesin, et ei, ainult koledad,” avaldab stilist koleda mööbli ilusaks tuunimise peamise saladuse.
Pisikese kirjutuslaua tegi Jaunikale isa, kasutades selleks isa aknalauada ning trepikäsipuusid. Sülearvuti jaoks pole suuremat vajagi.
Valge kummut oli oma varasemas elus sinine ning kaasa toodud Jaunika lapsepõlvekodust. Foto: Stansilav MoškovJaunika pole ukse-inimene ja nii on korteris ainult üks uks – tualeti ja duširuumi ees. Aga see on nii väike ja eriline, pealegi hädavajalik, et see võib olla. Foto: Stanislav Moškov
Jaunika ei kujuta ette, et läheks mööblipoodi ja hakkaks asju kokku ostma, nii saaks ju päevaga toa sisustatud. “Mulle ei meeldi asju otsida, vaid leida,” kirjeldab ta ise sisustamisstiili. “Viimane leid on mul Pärnu taaskasutuspoest valge Ikea diivan. Maksis 15 eurot, kuid kõik padjad olid määrdunud. Ostsin, pesin ja tulemus on nagu uus. Aga selles kodus mul seda pole – ei mahu ära. Ootab maakodus uut ja suuremat korterit.”
Väikeses korteris elades võivad jääda küll mõned asjad ostmata või ostetud asjad koju toomata, ent midagi tegemata küll ei jää.
“Kõige rohkem olen mahutanud 12 sõpra. Ja me viibisime kõik “elutoa” poolel. Liikumine käis vahetustega,” selgitab Jaunika. “Üldiselt ma üle kuue inimese enda juures ei võõrusta. Siiski on juba tunne, et terve elamine on rahvast täis.”
Kes otsib endale täiuslikku pisikest kodu, saab Jaunikaga ühendust e-posti aadressil jaunikaj@gmail.com.
