Merle lahkel loal käisime uudistamas tema allesolevaid stiilinäiteid, mida ta kandis lapsepõlves ja ülikooliaegadel. Kõik, mis on säilinud, on alles tänu tema emale, kes hoidis riideid suure armastuse ja hoolega. „ Ilma temata ei pruugiks mul midagi olla!“ ütleb Merle. Tema sõnul oleks neid näiteid alles rohkemgi veel, kuid pärast vanemate lahkumist ei olnud asju kusagil hoida ja kahjuks pidi ta need laiali jagama.

Enamus riided, mis Merle kunagi kandis, oli õmmelnud kuldsete kätega Valli. Kuigi Merle ema töötas kaubanduses, siis enamus asju lasi ta ikkagi  õmmelda. Tol ajal oli see muidugi tavalisem ja mitte nii eksklusiivne kui tänapäeval.

Moekas Merle

Merle ei ole alguses päris kindel, kas kooliaja lemmikkleiti ära mahub, kuid see läks selga nagu valatult. Ta jutustab, et on hea isuga ja sõi just päev varem hunniku piparkooke ära. Kleit on pärit ajast, kui Merle käis kuuendas klassis ja on samuti Valli kätetöö. Vastavalt tol ajal valitsenud moele on kasutatud kahte erinevat materjali ja värvi. Merle toob välja, et sellel kleidil on muuseas ka kaks lukku ja millegi pärast on need erinevad. Tõenäoliselt ei olnud Vallil ühesuguseid võtta. Selle kleidi juures käisid Merlel väikese kontsaga hästi armsad valged kingad. “Kui mõelda, et  kuuenda klassi tüdrukul oli selline kleit, siis olin ma ikka väga moodne. Ma ei ole niisugune laps olnud, kes katkiste põlvedega dressipükse oleks kandnud. Mul on ikka alati olnud ilusad riided,“ lisab Merle.

 Läikivad sukksaapad

Kostüüm on õmmeldud aastal 1971 ema ostetud pesusametistkangast. See lõige oli väga populaarne: seeliku äär hoidis jalast natukene eemale. Seeliku juurde käib ka pikk vest, mis käib kinni küllaltki originaalse lapikesega. Selle all kandis Merle lõheroosat pitsist polo, millel oli kolmveerand varrukad ja lisaks veel läikivad sukksaapaid. „ Ja, vot nii käisingi ülikoolis. Seda võiks praegugi kanda ja keegi ei saaks aru, kui ammusest ajast see pärit on,“ rõõmustab Merle.