Perit Muuga skandaalsest intsidendist: “Ei saa loomale öelda, et ära nüüd nii tee”
Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Moekunstnik Perit Muuga. Foto: erakogu
Üleeile, 17. aprillil toimus Perit Muuga uue kollektsiooni “Kevade kutsumine” esitlus, millest võtsid modellidena osa ka hobused. Kuigi juhtus pisike apsakas – üks tubli loom roojas põrandale -, sujus Periti sõnul kõik kenasti.
Miks just hobused ja rebased, oled suur loomasõber (said ju populaarseks paari aasta eest just kleitidega, millel ilutsesid hundid ja kakud)?
Hundid ja kakud tekkisid tegelikult juhuslikult, kuid nad said mu signatuuriks. Seega tundusid hobused ja rebased loogilise jätkuna.
Kuidas valmisid mustrid?
Need on valmiskangad, kuigi olen mustreid ka ise printinud. Aga kui korralikult otsida, leiab ilusaid kangaid. See on loomulikult disaineri saladus, kust need pärit on, aga mõne tellisin näiteks Ameerikast.
Kui kaua võttis kollektsiooni tegemine aega?
Mul on ideede kaustad, kuhu koondan pilte ja ideid. Kui kollektsiooni esitlemise tähtaeg jõuab lähemale, siis võtan suuna. Paraku olen nii viimase hetke inimene, alati planeerin nii, et alustan õudselt vara, aga ikka läheb teisiti. See on paljudel moekunstnikel niimoodi.
Pikalt kaalusid enne, kui kaasasid sõusse ka hobused? Kas tegite proovi?
Möödunud talvel oli laval hunt. Noh, mitte päris hunt, ikkagi koer. Kuid selline eriline tõug, mille esindajaid on Eestis vaid paar. Mõtlesin, et võiks veel proovida midagi, eriti kuna riietele said hobused …
Hobustega astusid üles tüdrukud, kes tegelevad nendega iga päev. Ikka tegime proovi: panime modellid-jumestajad-juuksurid pinkide peale seisma ja plaksutama. Probleemi polnud.
Kuid midagi pole teha – hobused roojavad kogu aeg, neid ei saa selleks ette valmistada. Ei saa loomale öelda, et ära nüüd nii tee.
Mida sa tegid, kui nägid looma tegutsemas – katsid näo hirmunult kätega?
Ma ei näinudki seda ise pealt, modell tuli lava taha, kingad kakased. Küll aga koristati kaka hetke pärast. Muidu sujus hästi! Eks ma natuke ikka arenen, kaost on palju vähem kui alguses.
Mäletan, kui alles alustasin moekunstiga ja osalesin Tallinn Fashion Week’il – ma polnud ju kunagi lava taga olnud, isegi moedisainerid polnud näinud! Mul polnud õrna aimugi, mida teen. Siis jäi kõik ikka väga viimasele hetkele. Riided õmmeldi veel lava taga selga, modellid käisid öösel proovis.
Kust võib su kollektsiooni leida? Millisesse hinnaklassi jäävad tooted?
Minu salong asub Tallinnas Masina 22, bussijaama lähedal. Hinnad on suhteliselt seinast seina – soodsama kleidi saab kätte 150-200 eest, kallimad jäävad 450 kanti.
Mitu eksemplari tegid ühest tootest?
Igast valmis üks näidis, mida saan õmmelda vastavalt kliendi mõõtudele. Laval olid modellid suurused 36-40.
