Noblessneri sadamas terrassil laiuva restorani külalist võtavad vastu mugavad diivanid ja soojad pleedid, mida seal tõesti iga päev vaja on sel suvel. Toitu oodates lahutavad meelt eluohtlikult õõtsuvad jahid sadamas, mida suurte laevade lained ajaviiteks pillutavad.

Menüü on mõistlikult lühike ja mereline ning toidud nii kaunilt serveeritud kui ka maitsvad. Ei mingit ülemäärast peenutsemist ja samas ka mitte sadamakõrtsilikku robustsust.

Kohvi ja teefriikidele seda kohta siiski soovitada ei julge. Isegi tavalise pakitee valik kahaneb pahatihti ainult musta teeni ja korralikku espressomasinasse pole suveresto pidajad investeerinud.

Sun sun sun, welcome! #cafenoble

A post shared by Café Noble (@cafe.noble) on Jun 15, 2017 at 8:12am PDT

Noa

Noa ja Noa Peakoka Pool, mis mõlemad on avamisest alates Eesti parimate restoranide edetabeli tipus olnud, jätavad tänava poolt vaadates petlikult tagasihoidliku mulje. Rastorani sisse astudes jalutab külaline aga täiesti teise maailma. ukse sulgudes sulgub selja taga ka kiire liiklusega tänav
ja avaneb hedonistlik vaade merele ning teisel pool vett kõrguvatele Tallinna tornidele, mis argisest linnast eemal asumise tunnet veelgi võimendab.

Ehkki asukoht vee piiril ja Titanicu järel maailma tuntuselt teiselt laevalt laenatud nimi tekitavad tahes-tahtmata ootused leida eest midagi paadikujulist, vähemalt laevateemalist- ki, on Noa oma vormilt mitte laev, vaid bumerang. Uksest sisse astudes sirutuvad kahele poole harud, mis kaitsevad merele ja päikesele avatud terrassi liikluse, mü- ra ja vähemalt osa tuulte eest. Vasaku haru peal on ennast sisse seadnud peakoka ruum, paremal asub restorani saal.

Noa on alates avamise päevast palju tähelepanu saanud, ühtviisi palju arhi- tektuuri ja asukoha ning toidu pärast. Peakokk Tõnis Siiguri nimi ei vaja tutvustamist ka toiduvõhikutele, ehkki tema käekirja ja toitu on raske selgitada teiste  sõnadega kui üllatav, ettearvamatu ja väga maitsev, mis tegelikult kõik Noa köögis toimuva üsnagi salapäraseks jätab.

See ei üllata, et Tõnis Siigur jäägitult toidule pühendub. Kuid Noas on ta roh- kem kui kunagi varem pühendanud aega selle serveerimisele. Näiteks saabub tar- tar lauda serveerituna pooleks lõigatud veisekondil, mille lihvimine seda tööd teinud meistrile tõelist peavalu valmistas. Iga roa serveerimisega on tööd tehtud, kuid nende kontide lihvimine oli selline ettevõtmine, et Siigur ei kavatse tartari kunagi menüüst välja jätta – need kondid millegi muu serveerimiseks ei sobi ja kappi seisma jätta neid kindlasti ei saa.

Peakoka Poolel, mis on Tallinna restoranimaastiku lipulaev, külaline valikute üle pead sama palju murma ei pea. Sööja kohustus on otsustada, kas ta eelistab seitsme – või viiekäigulist menüüd ja kas joob selle juurde ära ka kõik soovitatud veinid – või teeb viimase osas oma valikud.

Mereäärne söögikoht peabku just nii stressivaba olema.

Paat

Teine kuulus merevaatega restoran Paat on kuulus ennekõike tänu oma asukohale ja pikale ajaloole.

Paat Viimis poolsaare tipus on alati olemas olnud ja ehkki rannarestoran kummuli pööratud paati meenutavas majas kõlab kohutava arhitektuuriklišeena, on tegemist siiski päris erilise ja huvitava kohaga.

Ka see on koht, kus selgel päeval on nii interjööril kui toidul Tallinnale avaneva vaatega raske konkureerida. Teisel korrusel on vaade muidugi eriti hea ja laudu katavad ka valged linad, mis teeb sellest üsna loogilise koha ilusa õhtusöögi jaoks. Samal ajal kui esimene korrus ja tuuline terrass – kus menüü on täpselt sama – sobivad suurepäraselt ka spontaanseks külaskäiguks pärast Rannarahva muuseumi külastust või lihtsal tpikka kaunist jalutuskäiku mere ääres.

Tallinna mereäärsed restoranid pakuvad üllatavalt vähe kala ja ka Paadi menüüst kala loomulikult leiab, ent pigem flirdib see Itaalia kui Läänemere köögiga.

Вчера был красивый закат? вообще – у нас уже традиция – вечером идти гулять по району и доходить до Paat, полюбоваться там морем и закатом. Красота! ❤ #iluseesti #visitestonia

A post shared by Julia Tšaplõgina △⃒⃘Estonia?? (@jouliecha) on Jun 21, 2017 at 8:20am PDT

St. Patrick’s

Kui aga päris restoranimeeleolu ei ole, siis üllatuslikult on end mere äärde sisse seadnud ka üks pubi. St. Patrick’s on kõigile Tallinna vanalinnas ringi jalutanud inimestele tuttav nimi – üks sellenimeline pubi asub vanalinnas 15. sajandist pärit hoones, Pirita rannahoones tegutsev pubi on aga hoopis avaram ja helgem mitu sajandut vana hoone omast, mis pigem pimedat koobast meenutab.

Värske meretuule toodud vabadusetunne on ise nii imeline, et tegelikult ongi toidul sellega raske konkureerida. Ja selle tunde erilisust ei võta ära ka see, kui laual on lihtsalt kanakoivad või juustupallid. Igatahes on St. Patrick’s  kõige sundimatuma meeleoluga mereäärne söögikoht, kus keegi ei vaata imelikult, kui te ainult õlut tellitegi ja söögi sootuks unustate.