Kas meenub mõni kunagine töö, millele tagasi mõeldes hakkab hirmus piinlik?
Ma arvan, et päris ametlikus Nymfi ajaloos midagi hirmus piinlikku ei ole. Aga kuna Nymf ja minu looming on koos minuga aja jooksul väga palju muutunud, siis vanemaid kollektsioone vaadates vahel südame alt võpatab, et oih, kui lühike!

Kõige hirmsam moekunstnik.
Kuna olen ilulooja ja pigem kõnetavad teised iluloojad ning ma üldse teadlikult väga vähe jälgin, mida teised teevad, siis ma ei teagi kohe kedagi väga hirmsaks kategoriseerida. Ja siis tekib veel küsimus, et mis mõttes hirmus – kas tema looming on hirmuäratav või siis ta teeb hirmuäratavalt halba tööd.

Aga isegi kui keegi loob minu jaoks hirmuäratavat loomingut, siis see ei tähenda, et ta ta teeks midagi halba või vale. Meie temaga lihtsalt ei resoneeru omavahel. Ja ma arvan, et on hulk inimesi, keda kõnetab väga just mõni ehmatavam rõivas.

Kas tarbid ainult disaineriloomingut või põikad teinekord ka tavapoodi sisse?
Tarbin enamuses iseenda loomingut ja üritan leida ka reisidelt kohalikke disainereid. Vahel, üli-üliharva eksin ka tavapoodidesse ära, lootuses, et äkki ma seekord leian midagi, aga pigem siiski pettun. Sest olen ikkagi jõudnud selleni, et soovin omada ainult asju, mis väga väga kõnetavad, millel on mingi hingestatus ja lugu. Tavapoodide ja eriti kiirmoekettide tooted on vastupidi elutud, tuimad, ebakvaliteetsed ja sünnitatud siia läbi kannatuse ning valu.

Lemmikese garderoobist. Lemmiklinn. Lemmikbränd.
Mu lemmikud on ikka kleidid, midagi pole teha. Lemmiklinna asemel valiksin aga terve saare – Bali. Võiksin öelda umbes nii, et kui mina oleksin saar, siis ma oleksin Bali, sest meis tuksuvad kuidagi üsna sarnased energiad, filigraanne ilumeel, usk hingestatusse ja tohutu sisemine jõud. Ma ei taha olla kuidagi ekstsentrik, aga tõega, minu lemmik on mu oma bränd Nymf.

Millist toitu süües tulevad parimad mõtted?
Issand, ma ei söö mõtete pärast. Kui süüa, siis naudingu pärast. Ja kui eelistada mingit maitsekombot, siis minu jaoks on ülim kooslus piparmünt koriandriga ehk siis näiteks Vietnami kevadrullid.

Isiklik suurim moefopaa.
Ma arvan, et suures plaanis on võimalik suhteliselt kõik kombod väga atraktiivselt välja kanda, aga isiklikult ei suudaks ma välja kanda näiteks kõige tavalisemat T-särki.

Kas vastab tõele, et disainerid käivad alati mustas? Mitu värvilist riideeset leidub sinu kapis?
Minu puhul ei vasta tõele. Jah, mul on ka kapis musta ja on paar väga lemmikut musta kleiti, mida armastan periooditi kanda. Aga tegelikkuses, kuna Nymf on ikkagi pigem mustrid ja värvid ning mina olengi ju kõige ehedam Nymf, siis kannan enamasti värvilisi kleite. Ja kui paotada kapiust, siis näeb rida suhteliselt kirju välja.

Parim nali.
Ilmselt mingi situatsiooninali, mida ei saa sõnadega iial edasi anda.

Suurim klišee, mida oled disaineri kohta kuulnud.
Et disaineri elu on puhas lill ja šampanjajõed.

Peamine küsimus, mida esitatakse, kui kuuldakse, et oled disainer.
„Kas sa meestele ka disainid?“

Suurim nõrkus.
Ma arvan, et mu nõrkused on ka mu tugevused ehk siis olen kangekaelne egoistlik perfektsionist.

Pistad sa rinda mõne foobiaga?
Päris foobiate alla kategoriseeruvad hirmud on ilmselt pärit mingist kollektiivsest alateadvusest – mul on siiani aukartust äratav hirm roomajate vastu, kuigi olen püüdnud selle osaga endas palju tööd teha. Ja teine, millega päriselus küll kokku ei ole puutunud, aga olen läbi ekraani tunnetanud: vett täis koopad on kohad, kuhu ei sooviks kuidagi sattuda.

Ese, mida pole veel disaininud, aga kindlasti tahaksid.
Minu jaoks on üks kaunimalt voolavamaid vorme umbes kümne-sentimeetrise kontsaga kingad. Kuna olen pidevalt hädas selle kõige minulikuma kinga või saapa leidmisel, siis sooviksin disainida ilmselt ühed kingad. Esialgu endale.

Mis muudab sinu loomingu unikaalseks?
Ma arvan, et see, et kõik tuleb puhtalt läbi minu. Ilma väliste mõjutuste, kompromissideta.

Mis andis sulle tõuke teha isiklik bränd?
Sisemine teadmine ja julgus unistada.

Kui peaksid kirjeldama ühe sõnaga oma loomingut, mis see oleks?
Tunnetus.

Kellele on su looming mõeldud?
Looming ei ole mõeldud. See lihtsalt sünnib. Aga kui hästi suures plaanis vaadelda, siis aitan leida naistel loomingu kaudu üles läbi oma väge. Seega ilmselt kõnetavad ja puudutavad mu kleidid just neid naisi, kes on valmis oma väge ka vastu võtma.

Mis on sinu suurim õppetund selles äris?
Mitte üritada teha asju nii, nagu peaks või nagu teised seda teevad.

Lemmikese, mille oled kunagi disaininud.
Oh neid on nii nii-nii palju. Tõega. Ja ma usun, et just sel hetkel, kui nad sünnivad, ongi nad ülimad ja minu kõige lemmikumad. Aga siiani tõmbavad mul heas mõttes hinge kinni ja pisara silma näiteks Paradiisi kollektsiooni siidisametist filigraansete tikanditega kleidid ja mõned luksuslikumad pruutkleidid. Neid vaadates vahel ise ka ei usu, et on siia kuidagi minu kaudu sündinud.

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?
Mul ei ole aimugi. Ja ma ei soovi ka ennast oma mõistusega piirata. Seega ootan põnevusega.

Millist nõu annaksid inimesele, kes tahab samasse ärisse astuda?
Ära tee midagi nii, nagu teised teevad. Tee täpselt omamoodi. Koge, komista, õpi ja mine edasi.