Modellindusega puutusin esimest korda kokku, kui olin 15 ja võitsin ajakirja Cosmopolitan suvemodelli konkursi. Edasi jäin silma kohalikule agentuurile Starsystem ja allkirjastasin nendega lepingu. Käisin pealinnas – elasin Elva lähedal -, paaril pildistamisel ja lendasin pärast põhikooli Pariisi, kust tulin juba nädala pärast olematu kogemuse ja rohke kartuse tõttu tagasi Eestisse. Olin üsna kindel, et modellidus pole minu jaoks.

Aga hüppame aastasse 2011, kus sai minu tänane elu ametlikult alguse. Lõpetasin keskkooli hõbemedaliga ja läksin edasi Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima. Olin olnud enda esimese armastusega koos pea neli aastat.

Pärast esimest semestrit veenis tollane Eesti agent ja ühtlasi tulevane boyfriend mind paariks kuuks Milanosse minema. Sellest sai aga sujuvalt pea kaks aastat. Võtsin ülikoolist akadeemilise puhkuse ja aasta hiljem sai mu ema kirja, milles seisis, et mind ei oodata tagasi. Tuli välja, et unustasin oma akadeemilist puhkust pikendada ja lühidalt öeldes – mind visati välja. Kui küsid, kas ma kahetsen, et katkestasin õpingud, siis vastaksin, et ei. Ma astusin sammu, mis polnud turvaline, aga avas uued uksed. Mingit hirmu või vanematepoolset survet mul tol ajal polnud. Kõik otsused tegin ma algusest lõpuni ise. Nii õiged kui ka valed.

Milano – järgmise eluetapi algus. Kõik oli glamuurne, põnev ja uus: õhtusöögid uhketes restoranides, klubid ja peod, uued inimesed, uus boyfriend ning mis peamine – modellindus. Kohanesin oma uue eluga kiiresti, tundes, et olen õiges kohas ja õigel teel. Vaatamata sellele, et elasin enamuse ajast teiste tüdrukutega koos modellikorteris, tundsin end Itaalias rohkem kodus, kui olin tundnud aastaid. Võin öelda, et need paar aastat kujundasid mind kindlasti suurel määral inimesena. Ütlused stiilis “sinu ainuke sõber oled sa ise ja su perekond,” “äri on äri ja parem hoia see eraelust eemal,” olid laialt levinud. Viimast neist mina muidugi ei järginud. Minu boyfriend oli mitte ainult samas valdkonnas, aga ka minu agent, mis tõi meie suhtesse draamat ja probleeme – peamiselt armukadedust. Samas oli ta üks väheseid, kes minusse uskus ja pani ka mind endasse uskuma. Ta sisendas mulle, et võin jõuda palju kaugemale kui Milano.

Töötasin hästi ja minu tolleaegne agentuur pakkus mitmeaastast lepingut, mis garanteeris küllaltki ahvatleva iga-aastase sissetuleku, aga seadis limiidi, et pean veetma üheksa kuud aastast Itaalias. See tähendas omakorda seda, et ma poleks saanud reisida ja töötada rohkem kui kolm kuud aastas teistes riikides. Kuigi ma ise seda tol hetkel tahtsin, veenis minu agent mind mitte alla kirjutama. Nii lükkasin mugava ja turvalisena tundunud pakkumise tagasi ja hoopis lahkusin Itaaliast.

New Yorki tulin aastal 2013, nüüdseks viis ja pool aastat tagasi. Töö saamisega polnud raskusi, olin väga õnnelik ja juba esimese kahe nädala jooksul sain kaks regulaarset klienti, kellest ühega – veebipood Shopbop – töötan tänaseni. Elasin paar kuud modellikorteris New Jerseys, pärast seda kolisin Brooklyni, kus elasin koos kahe korterikaaslasega. Lendasin edasi-tagasi Eesti ja Ameerika vahet, kuid, nagu võib arvata, polnud kaugsuhe kerge. Lõpuks ei teadnud ma enam, kas olen inimesega tema enda või lihtsalt mugavustunde pärast, et mitte olla üksi. Kuigi olgem ausad, reaalsuses oli mu “teine pool”, mu boyfriend, ju teisel pool ookeani ja me polnud füüsiliselt isegi koos. Või ehk kartsin ma hoopis töö pärast, tegemist oli ju lisaks minu kaaslasele ka minu agendiga. Lõpplahendus oli igatahes see, et meie suhe ei jäänud püsima.

Pärast veel paari kolimist jõudsin 2015. aastal oma esimese päris enda koduni, mis asus Williamsburgis 21. korrusel vaatega Manhattanile. See korter sümboliseeris minu jaoks täiskasvanuelu algust, sest olin esimest korda sunnitud tegelema üürilepingutega, muretsema vajalikud dokumendid, tõestama, et olen võimeline maksma makse, ostma mööblit jne. Kolm esimest asja, mis ma korterisse soetasin, olid Stefano Seletti väike kohvilaud, veiniavaja ja madrats. Istusin pooltühjas korteris põrandal ja tundsin, et olin midagi saavutanud. Samal aastal tutvusin Prantsuse mehega, kes võitis mu südame, öeldes: “I want us to be a beautiful story”. Ilusat lugu või vähemasti ilusa lõpuga lugu sellest paraku aga ei tulnud. Kõik oli liiga hea, et olla tõsi.

Praegu elan Manhattanil oma armsas korteris. Kui ma pole parasjagu mõnel tööalasel pildistamisel, kohtingul, tegele oma ehteäriga või istu sõbrannadega ühes oma lemmikutest restoranidest Sohos, siis leiad mind üsna kindlasti oma armsas kodus just vannist mõnulemas.

Olen väga põnevil, et saan teiega oma teekonda ja elu jagada. Modelli, ettevõtja ja naisena – ning seda kõike linnas, mis kunagi ei maga …

xx
Lost Cherry