Tõenäoliselt kõige lõbusam Eesti juubelipidu toimub Viru kabarees
Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Kabareelavastuse Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendamine tundub esmapilgul haleda turundustrikina. Tegelikkus on aga teine – see on tõenäoliselt ainus tõeliselt lõbus sünnipäevapidu, millele Eesti juubeli puhul satud.
Minust palju vähem skeptilised inimesed on sellest muidugi juba ammu aru saanud, mistõttu pileteid on peaaegu sama raske saada kui Linnateatrisse – etendus on välja müüdud aasta lõpuni ja vabu laudu leidub alles järgmise aasta sõudele.
“Forever Young” ei ole mingi Soome või Vene turistidele suunatud meelelahutusprogramm, mida võiks Viru hotelli restoranist oodata. Selle naljad on arusaadavad ainult eestlastele ning see on nii eestikeelne, et vahepeal tekib isegi väike mure saali sattunud välismaalaste pärast. Aga ka nemad naeravad, aga muidugi vale koha peal.
Ma ei tea midagi Viru varietee aegadest, mil anti etendusi nii Haapsalu kalurikolhoosi Lääne kalur varietees kui legendaarses Kihnu Jõnnis, nii Viru hotellis kui Olümpia varietees. Kui see oli kuldaeg, siis on aeg jälle ringi täis saanud ning uus on käes.
Uuel kuldajastul on laval on Eesti Tantsuagentuuri revüütetari Starlight Cabaret’ tantsuartistid ning laulusolistideks Irina Haak ja Nele-Liis Vaiksoo või Kristiina Renser ning Kalle Sepp või Bert Pringi.
Nele-Liis Vaiksoo teeb minutitega läbi totaalseid muutumisi.
Mul õnnestus näha Kalle Seppa, ent ühel vaheajal kogemata pealt kuuldud vestlus, mille käigus tõeline kabaree-ekspert rääkis vaimustunult sõbrannale, et “eelmisel nädalal oli Bert Pringi ja siis oli ka lihtsalt nii lahe!” lubab arvata, et mõlemad koosseisud on suurepärased.
“Forever Youngi” on raske sõnades edasi anda, suures plaanid on Eesti ajalugu alates 1918. aastast jagatud kolmeks ja see lauldakse ja tantsitakse ette. (Ei julge küll seda programmi ajalootundide külastamise asendusena soovitada.)
Ma ei tea, kas Eesti vabariigi algusaastad ei olnud üldse naljakad või ei ole isegi eakamate sugulaste räägitud lood seda aega suutnud lähedale tuua – tõeliselt lõbusaks läheb paradoksaalsel kombel ikkagi koos Nõukogude okupatsiooni saabumisega. Ma pole kunagi nõukanostalgiast haaratud olnud ning pigem on sellised programmid alati kohutavalt piinlikuks kiskunud – kabarees jääb aga isegi kolhoosnik üdini elegantseks.
Kolmanda ja viimase vaatuse tegevus toimub juba taasiseseisvumise järel ning on vaimukas ja irooniline hittideparaad. Kindlasti ei ole ükski “Su nägu kõlab tuttavalt” saade olnud sama hea. Olen kindel, et nii mõnelgi õhtul laulab ja tantsib kogu publik kaasa ja mingeid laululehti pole selleks vaja laiali jagada – kõik teavad neid lugusid peast.
Tasakaaluks lehvivatele sulgedele ja säravatele kivikestele laval on saalis on püütud luua nii glamuurset meeleolu kui maja arhitektuur ja interjöör seda võimaldavad. Šikid mustad laudlinad, küünlavalgus ja säravad pokaalid pingutavad väga ja kui kaasa pingutab ka publik, kelle jaoks kutsele on antud riietuse osas vihje, et see peaks olema pidulik, on õhtu sama glamuurne kui ooperiõhtu mõnes metropolis – ainult hulga lõbusam.
Tõsi küll, eestlase jaoks kõigub pidulik riietus pikast mustast õhtukleidist dressipluusini, mille poole rinnani avatud lukk lubab siiski demonstreerida lipsu. Ent vaata lauale ja lavale ning pidulik meeleolu on garanteeritud!
Toidu suhtes olin eriti ettevaatlik, sest sattusin mõne nädala eest ühele – samuti etendusega – õhtusöögile Eesti ühte paremasse restorani Ammende villas Pärnus. Kõik oli nagu halvas anekdoodis, kus külalised pärast neljakäigulist einet ööpimeduse varjus burgeriputka poole hiilisid, et lõpuks ometi kõht täis süüa.
Merineitsi menüüst vaatas vastu ainult kolm käiku. Tõsi küll, nii eelroogade kui pearoogade valikus tundus olevat nii kergemaid kui talviselt toekamaid võimalusi.
Kuna olime neljakesi, nägime kohe võimalust ära proovida kõik menüüs olevad toidud – ehkki selle mängu tulemusena pidi põrdaprae tellima sõber, kes pigem taimetoitlusele kaldub. Etteruttavalt öeldes, talle pööraselt meeldis.
Õhtu jooksul jõuab lauale Viru hotelli Merineitsi restorani Chef de Cuisine Margus Tammpere а la carte looming, mille maitseelamused ulatuvad Eestimaa hirvelihast Alaska hõbelõheni, Eestimaa vuttidest uudses vormis maailmakuulsa desserdini.
Eelroogadest võib igaüks muidu valida endale ühe meelepärase ja ma usun, et kõik ootaks siinkohal põhjaliku maitsete analüüsi – aga nii bouillabaisse, pardimaksa-parfait koos heinas kergelt suitsutatud vutiga kui ka õrnsoolahirve hake olid tõesti head ja sa pead ise selle raske otsuse langetama, mis neist valida.
Pearoad õnneks nii ühtlased ei olnud, nii et oli rääkida ka muud, kui lihtsalt vaimustunult mõmiseda. Part, paraku, olevat olnud üsna igav – mida kindlasti ei saa öelda hõbelõhe kohta. Peab veel lisama, et see oli serveeritud lõhemarjaga, mis minu jaoks garanteerib iga toidu õnnestumise, ent ilmselt oli see ka objektiivselt hinnates suurepärane roog ja just õigel küpsusastmel. Põder see-eest, mis muidu ainult jõuluvana kelgu ette kõlbab, oli aga lihtsalt suurepärane.
Magustoitude valimisest meid säästeti – kõikidele pakuti šokolaadi kohvijäätise, vaarikate, karamellistatud popkorni ja kullatolmuga.
Selles kullatolmus oleks sobiv lõpetada, aga eraldi pean ikkagi mainima veel ka sommeljee veinisoovitusi, mis kahtlemata on asjatundlikud, aga …
Mul ei oleks kindlasti õhtule ühtegi etteheidet, kui oleksin kohe taibanud, et jahedas saalis ei tohi lasta ennast veinisoovitustel eksitada. Kohe tuleks tellida põdra kõrvale mõeldud punast veini. Tee nii või pane ennast soojemalt riidesse, kui tegelikult suveõhtuseks peoks ostetud kleit seda on.
Aga vähemalt ma tean nüüd, et minu lemmikvein on 2008. aasta Hispaania päritolu Dehesa de La Granja, Bodegas Pesquera keldritest, mis asuvad Ribera del Duero piirkonnas.
