Keerulise seetõttu, et juba maja renoveerima hakates oli selge, et sellest poole funktsioon võib muutuda täiesti. Haldusreformi ootel ei olnud selge, kui kauaks vallavalitsus majja kolib, igatahes projekti järgi pidi hoone jääma millekski, mida bürokraadid nimetavad “ühistegevuse hooneks”.

Täna valitseb hoones, mis muutus vahepeal leerimajast koolimajaks, varasema eluga võrreldes väga sundimatu atmosfäär. Isegi pisut boheemlaslik, ehkki raamatukogus jooksevad rangelt sirged riiuliteread ja ametnike tööruumidest kostab asjalikku klaviatuurikõbinat.

Ent see kõik paigutub vaipade, lühtrite ja pöörase mustrimänguga tapeetide keskele ning kaasaegse lakoonilise kontorimööbliga harjunud inimestel on sajandivanuseid toole ja laudu nähes ikkagi tunne, nagu oleks sisse astutud muinasjuttu.

Vallavanem, arhitekt Kalle Kadalipp, sisearhitekt ja ehitajad ongi siin paljude jaoks teinud haldjast ristiema tööga võrdväärse töö. Halliste oli enne selle maja valmimist tuntud kui Eesti kõige väiksema vallamajaga vald. Armas kujund, aga väga ebamugav inimestele, kes pidid seal käima asjatamas või pikki päevi töötama. Sama õnnetus seisus oli Halliste raamatukogu, ehkki ka selle asukoht oli ebatavaline ja meeldejääv – raamatukogu asus ühe korrusmaja korteris.

Nüüd võib aga ajutiselt – Halliste liitub kohe Mulgi vallaga – seda nimetada üheks kaunimaks vallamajaks ja maaraamatukoguks Eestis. Ilmselt pole kogu maja pika ajaloo vältel ennast seal keegi nii koduselt tundud.

Lihtsa luksuse eest peab tegelikult tänama eelmise sajandivahetuse Mulgimaa talude peremehi. Sel perioodil oli talusid sisustades komme eeskujuks võtta – ja tegelikult mitte ainult sisustusküsimustes – mõisnikke. Nende elustiili jäljendati eluruumide sisustamises, rõivastuses, söökides, käitumises ja muudes eraelu aspektides.

“Seinad on värvitud või paberiga üle löödud, peegel ja pildid ripuvad seintel, lilled akendel, põrmanduriided maas,” kirjeldas tollane Tõrva algkooli juhataja, hilisem legendaarne Viljandi linnapea August Marfeldt-Maramaa elu Mulgimaa külades nendel aastatel.

Ja ega selles keskkonnas leerimaja sisustades väga teistest väärtustest lähtuda ei saanud. Ka maja ise sarnaneb oma arhitektuurilt Mulgimaa vanematele taluhäärberitele: see on pigem lihtne, suhteliselt pikk tellistest maja kõrge katusega ning kahe korstnaga.

Alguses leeri-, hiljem koolimaja ülesandeid täitnud maja ruumiplaan on õnnestunud üllatavalt hästi uues rollis tööle panna. Suur kõrge raamatukoguruum asub näiteks kooli aulas-võimlas. Saalis on kirjutuslauad arvutikasutajatele ja mõnusad diivanid neile, kes kohapeal raamatuid-ajalehti lugeda tahavad. Vaibad maas ja kaunid ahjud seinte ääres suurendavad luksuslikus elutoas viibimise tunnet.

Kuna koolil oli arusaadavalt vaja ka kööki ja söögiruumi, siis need on põhjaliku renoveerimise järel saanud küll täiesti uue ilme, ent säilitanud oma funktsiooni. Nii ongi maja südameks köök, kus saab tähtpäevadel, kui rohkem oma valla inimesi ja külalisi on liikvel, avada kohviku.

Kabinettides on tunda juba rikka maamaja hõngu. Laest ripuvad lühtrid – nii, nagu need maja ehitamise aastatele kohaselt olema peavadki – ja seinu katavad lopsakate mustritega Sandbergi tapeedid (https://www.sandbergeesti.ee). Need on igas kabinetis erinevad, kuid ühtviisi võluvad.

Ka mööbel on Eesti iseseisvumise eelsest ajast, kokku ostetud antiigikauplustest. Raamatukoguriiulid ongi selle maja ainsad silmatorkavalt uued asjad, ehkki ka nende joon ja värv jälgivad ajastu stiili.

Maja esimese korruse pindala on 368 ruutmeetrit ja hetkel vallavalitsuse kasutuses olev pind on kujudnatud mõttega, et kui valdade liitumise järel kunagi töökorraldus muutuma peaks, võiks seal edaspidi tegutseda huviringid ja koos käia erinevad klubid, kes kindlasti ei vaja oma tegevuseks kontoriatmosfääri.