Iga kord, kui minult küsitakse, kas meil on tarvis uusi müügi- ja äripindu, vastan ma – jah, muidugi. Meile on neid vaja, sest kaubanduskeskuste tööstus ei erine muudest valdkondadest. Kõiges on vaja arengut, järgmist taset, räägib T1 Mall of Tallinn juht Allan Remmelkoor.
Teid on iseloomustatud inimesena, kes mitte üksnes ei paku, vaid ka viib ellu uut kaubanduskeskuste filosoofiat. Milline on selle filosoofia olemus?
Kaubanduskeskuste tööstuse areng kogu maailmas, sealhulgas Euroopas ja nüüd ka Balti riikides, on seotud kiiresti areneva e-kaubandusega. Tänapäeval saab tegelikult kõike osta interneti teel, muu hulgas nutitelefoniga. Balti riikides ei ole see suundumus veel sedavõrd levinud nagu näiteks Suurbritannias, kuid kogub vaieldamatult jõudu ka meil. Seega peavad kaubanduskeskused pakkuma täna ja homme tarbijatele midagi sellist, mida internetist osta ei saa.
Järelikult peab märkimisväärselt rohkem pöörama tähelepanu meelelahutusele ja erinevatele vaba aja veetmise võimalustele ning seejuures tuleb kõike pakkuda ägedas keskkonnas, mille tähendus on tänapäeval märksa laiem kui viis või kümme aastat tagasi. See on peamine põhjus, miks uue põlvkonna kaubanduskeskused soovivad luua inimestele mulje, nagu jalutaksid nad nendes keskustes mööda linnatänavaid, parke ja vanalinnu. Inimestel peab kaduma tunne, et nad asuvad kunstlikult ehitatud koridoride labürindis. See tähendab, et ka keskustes on vaja laiemat pinda, suuremaid ruume, kõrgemaid kaupluseaknaid.
Uut põlvkonna tähelepanu on võimalik köita erinevate meelelahutuse ja vaba aja veetmise võimalustega, erinevate atraktsioonidega, mis tõmbavad noorte tähelepanu arvutitelt ja nutitelefonidelt eemale. Seda saab teha ainult midagi uut pakkudes. Võib laiendada olemasolevaid kaubanduskeskusi, mis on projekteeritud 10–15 aastat tagasi, võib pikendada koridore ja lisada 10 või 20 uut kauplust, kuid nendele keskustele ei saa anda uut vaimu, luua põhimõtteliselt uut organismi
See on ühtlasi vastus küsimusele, kas Tallinnas, Riias ja teistes linnades on vaja ehitada uusi kaubanduskeskusi. Iga kord, kui minult küsitakse, kas meil on tarvis uusi müügi- ja äripindu, vastan ma – jah, muidugi. Meile on neid vaja, sest kaubanduskeskuste tööstus ei erine näiteks autoehitusest või muudest valdkondadest. Peaaegu kõigil peredel on tänapäeval auto, paljudel koguni kaks või rohkemgi. Ja iga mõne aasta tagant vahetame oma auto välja, sest ilmuvad üha uued ja paremad sõidukid, mis vastavad aja jooksul muutunud soovidele-nõudmistele paremini. Iga valdkond liigub tarbijate nõudmistega kaasa, muutub koos nendega ja pakub kogu aeg midagi uut. Miks peaksid kaubanduskeskused olema erandiks? Kaubanduskeskuste areng jätkub ja see valdkond ei tohiks paljude aastate või aastakümnete vältel jääda muutumatuks.
Kokkuvõttes seisneb filosoofia selles, et inimesed tulevad edaspidi kaubanduskeskustesse eesmärgiga saada emotsioone, kogemusi ja heas mõttes elevust. Näiteks Euroopa üks suuremaid kinnisvaraarendajaid, Saksamaa ettevõte ECE, juhindub kõigi uute projektide hindamisel kolmest E-st, ehk inglise keeles emotions, expierence, excitement. Kui kaubanduskeskus, restoran või muu koht vastab nendele nõuetele, on projektil tulevikku, kui ei vasta, siis perspektiivi ei ole.
Nimetasite uue põlvkonna köitmist. Kas pole mitte nii, et uus põlvkond on enamjaolt ükskõikne niinimetatud tarbimisfilosoofia suhtes ja neil inimestel on juba teistsugune maailmapilt?
Paljud maailmas läbi viidud turu-uuringud annavad tunnistust, et niinimetatud millenniumilapsed, põlvkond, kes nüüdseks on 15–20aastased, ei soovi kaubanduskeskustest loobuda. Nad lihtsalt seostavad keskustega teistsuguseid ootusi kui vanemad põlvkonnad. Järelikult ka tellised ja mört, nagu tavatsetakse nimetada klassikalisi, füüsilisi kaubanduskeskusi, ei kao ega sure välja, kuid need peavad muutuma, neil tuleb areneda. See on küsimus, mille üle käib eri foorumites, vestlusringides ja konverentsidel pidev vaidlus.
Tallinna, Riia ja üldiselt Balti riikide turul juba 10-15 aastat tegutsevate kaubanduskeskuste omanikud esindavad praegu seisukohta, et uutele kaubanduskeskustele ei ole siin enam ruumi ning nende järele puudub vajadus. Müügipinda on piisavalt, me juba oleme siin, võib-olla täiustame üht-teist, kuid uusi mängijaid ei ole vaja, sest turg on niigi küllastunud.
Aga minu ja selle tööstuse arengu jätkumist soovivate kolleegide arvates on inimeste ootused kaubanduskeskuste suhtes muutunud ning praegused keskused ei suuda tulevikus neid ootusi rahuldada. Ka USAs surevad need suured kaubamajad ja kaubanduskeskused välja, kes jäävad võitluses internetikaubandusega kaotajaks. Probleem on sama. Kui kaubanduskeskus on ehitatud 20 aastat tagasi ja selles ei toimu mingeid muutusi, ongi loogiliseks lõpuks sulgemine, sest ostukoht ei vasta enam inimeste, sealhulgas uue põlvkonna soovidele, see ei ole neile enam huvitav.
Kas te tõesti konkurentsi ei karda?
On tõsi, et Tallinnas on palju kaubanduskeskusi, mis töötavad hästi, ja meil kui uustulnukatel tuleb pakkuda midagi sellist, mis eristab meid teistest. Ma tooksin välja kolm tegurit. Esiteks – uue kaubanduskeskuse kõrvale tekib Tallinna peamine ühistranspordisõlm, mis koosneb Rail Baltica lõpppeatusest, bussiterminalist ja trammiliinist, seejuures viimane neist juba funktsioneerib ja ühendab kesklinna lennujaamaga ning üks peatusi asub praegu ehitusplatsi ees, seega kohas, kuhu tuleb uue kaubanduskeskuse peasissepääs. Muidugi ei ehita ainult meie siin oma kaubanduskeskust. Riik ja linn koos investeerivad lähiaastatel vähemalt 40–50 miljonit eurot, et siia kerkiks tänapäevane linnakeskus ja transpordisõlm. T1 saab olema üks osa sellest kooslusest, mis on igale ettevõtlusele suur võit.
Teiseks on meie arhitektuurne kontseptsioon väga erinev praegu turul tegutsevatest keskustest. Peamine erinevus on visuaalne, näiteks vaateakende kõrgus. Praegu Tallinnas tegutsevate kaubanduskeskuste akende kõrgus jääb 3,2–3,6 m piiresse, mis on tegelik standard. Meie vaateakende kõrgus saab olema 4,9 m või koguni 5,4 m, seega poolteist meetrit tavapärasest rohkem. See võimaldab luua külastajatele hoopis teistsuguse tunde. Mitte sellise, nagu viibiksite mingites suletud tehnilistes ruumides, vaid tunde, mis on lähedane sellele, mis tekib tänaval, väljakul või pargis, ning seega muutub kaubanduskeskuses käimine märksa mugavamaks. Me kõik teame, et sageli piisab kaubanduskeskuses poolest tunnist, et tekiks väsimus. Ilma erilise vajaduseta ei ole tavaliselt soovi sinna minna. On suur erinevus, kas teid rõhub suurkaupluse koridorides kõndimisel väsimus või igavus, või jalutate emotsionaalselt meeldivas keskkonnas.
Kolmas tegur avaldub orienteerumises mitte üksnes jaekaubanduses, vaid ka meelelahutuse ja vaba aja veetmise võimalustes. Valmiva kaubanduskeskuse neljas korrus, kokku 12 000 ruutmeetrit, on täielikult pühendatud meelelahutusele, sealhulgas tuleb meil Tallinnas esimene kobarkino, mis paikneb suures kaasaegses kaubanduskeskuses. Erinevalt Riiast meil praegu sellist ei ole.
Umbes 5000 ruutmeetrit neist 12 000st hõivavad kohvikud ja restoranid – nii nagu see on suurlinnade kaubanduskeskustes. Kohvikud ja restoranid on midagi sellist, mida te ei saa osta nutitelefonist ega arvutist. Kodust väljas lõunatamine ning sõprade ja perega koos istumine muutub üha nõutumaks, kuid probleem nii Tallinnas kui ka mujal Balti riikides on selles, et praegu ei suuda kaubanduskeskused pakkuda õhkkonda, mis sunniks inimesi minema sealsetesse kohvikutesse ja restoranidesse kas õhtul või puhkepäevadel, korraldama seal ärikohtumisi jne. Selleks on vaja uut kvaliteeti ja meie oleme valmis seda pakkuma.
7000 ruutmeetrit on omakorda avatud kogu perele mõeldud meelelahutuskeskusele, kus saavad aega veeta lapsed ja noorukid ning on võimalik tähistada sünnipäevi. Ka praegu on kaubanduskeskustes selleks teatud võimalusi, kuid meie koondame kõik ühte kohta, millest saab suurim ja parim omalaadsete hulgas mitte üksnes Tallinnas, vaid kõigis Balti riikides ja ka Põhjamaades. Kui me suudame peredele pakkuda võimalust ühendada poodlemine ja ühine ajaveetmine, oleme vaieldamatult konkurentsivõimelised.
On veel üks omaette tegur. Keskus paikneb 40 meetrit merepinnast kõrgemal, hoone enda kõrgus on 35 meetrit ja selle katusele püstitatakse ainus seda liiki, s.o suurkaupluse katusel paiknev vaateratas Euroopas. Seni on selliseid vaaterattaid ainult viis ja kõik need on Aasia riikides, seega tegemist on ainsa suurkaupluse katusel paikneva vaaterattaga väljaspool Aasiat ning kõrgeimaga Balti riikides. Euroopa kõrgeim vaateratas see siiski pole ja näiteks Londoni omaga me ei konkureeri. Tulevase vaateratta kõrgus on 45 meetrit ja selle kõrgeim punkt asub 120 meetrit üle merepinna. See on vaid 15 meetrit madalamal kui Londoni vaateratta kõrgeim punkt, seega visuaalne mulje saab olema umbes sarnane. Selgel ja pimedal ajal pole näha mitte üksnes Tallinnat, vaid ka Helsingi tulesid.
Tuleb veel lisada, et tänu oma asukohale – raudtee- ja bussijaama kõrval ning 800 meetri kaugusel lennujaamast – on see vaateratas esimene objekt, mida märkab iga turist, kes saabub Tallinnasse. Järelikult saab vaaterattast üks Tallinna, aga ka kogu Eesti sümbolitest. Olen väga rõõmus, et meil on kujunenud hea koostöö ja vastastikune arusaamine nii Tallinna linnaga tervikuna kui ka ametiisikutega, tänu kellele ei tekkinud mingeid raskusi vajalike lubade ja muude dokumentide saamisel, kuigi rajame midagi sellist, mida pole kusagil mujal Euroopas.
